Ants Erm: liitpuudega tööhõivereform

Ants Erm

Intellektipuudega täisealise lapse isa ja eestkostja ning Vabaerakonna juhatuse liige Ants Erm kirjutab, et tööhõivereform on sinisilmsete idealistide poolt välja mõeldud ning küüniliste finantsistide poolt ellu viidud.

2014. aastast rakendunud tööhõivereformil on üllad eesmärgid. Eeskätt pakkuda tervisekahjustusega inimestele kompleksselt abi ja toetust tööturul osalemiseks, arvestades iga inimese individuaalseid vajadusi ja barjääre. Paraku tulemus pole sugugi see, mis eesmärkides kirja pandud. Põhimõttelisi puudeid on uues korras enam kui üks.

Puue nr. 1 ehk lubamatu lihtsustamine

Varasemalt määrati püsiv puue töövõimetuse protsendina 10% astmetena nullist sajani, seega oli olemas 11 astet. Töövõimetuspensione määrati puuete 4-astmelises süsteemis. Tänaseks oleme jõudnud välja vaid kolme astmeni – töövõimeline, osalise töövõimega ja töövõimetu.

Millisest protsendist algab ja lõppeb osaline töövõime? Olen kohanud juba kahte tüüpi “lihtsustusi” – 50% töövõimega (eelmise määratluse järgi) inimesi on tõstetud nii töövõimeliste gruppi kui ka töövõimetute gruppi. Kas oodata on veel lihtsamat süsteemi – töövõimelised vs. töövõimetud?!

Puue nr. 2 ehk erihoolekandeteenused

Käsitlen siin vaid kahte teenust, millega olen kursis: kogukonnas elamise teenust ja ööpäevaringset erihoolekandeteenust. Need teenused on ette nähtud psüühiliste erivajadustega, enamasti siis intellekti- ehk vaimupuudega, samuti liitpuudega inimestele vanuses 18 – 63 aastat. Seega pensionäridele need teenused ei laiene ning nemad peavad olema kodusel erihooldusele  juurde  või minema erihooldekodusse, mis muide maksab päris kopsaka summa.

Et probleemi oleks võimalik süveneda, mõned väljavõtted kehtivast Sotsiaalhoolekande seadusest (RT I, 30.12.2015, 5 ). Erihooldusteenuse osutaja peab tagama teenust saavate isikute turvalisuse, ohutuse ja ettenähtud teenuse osutamise. Kogukonnas elamise teenuse osutaja tagab ühe tegevusjuhendaja kohalolu kümne teenust saava isiku kohta väljaspool ööaega vastavalt isikute vajadustele. Ülejäänud ajal ööpäevast tuleb tagada tegevusjuhendaja kättesaadavus kõigile selle teenuseosutaja juures teenust saavatele isikutele.  Nagu näete, ei tagata kogukonnas elamise teenuse puhul ei turvalisust ega ööpäevaringset kohalolekut.

Õigus saada ööpäevaringset erihooldusteenust on täisealisel isikul, kes vastab järgmistele tingimustele:

1) isikul on raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire;

2) isikul on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel tuvastatud raske või sügav puue;

3) isikul on tuvastatud töövõimetoetuse seaduse alusel puuduv töövõime;

4) punktis 3 sätestatud puuduva töövõime tingimus on täidetud ka isikul, kellel on tuvastatud töövõime kaotus vähemalt 80 protsenti (intellektipuudega noorte puhul rakendatakse just seda viimast kriteeriumit – 80%).

Vähemalt ühele erihoolekandeteenuseid osutavale asutusele on viimasel ajal avaldatud tugevat (võib-olla, et finantsilist) survet likvideerimaks kombineeritud teenus. Ehk siis variant, kui erihoolekandeteenust ja kogukonnas elamise teenust saavad isikud elavad koos ühes majas, kus on tagatud ööpäevaringne turvalisus. 80% või madalama töövõime kaotusega hoolealused planeeritakse ümber asustada eraldi majadesse, kus nad peavad iseseisvalt hakkama saama ning kus ööpäevaringne turvalisus ei ole tagatud ehk de facto ühiselamusse. Tean isiklikust kogemusest, et enamus nendest inimestest pole võimelised iseseisvalt hakkama saama ega oma käitumise ja tegude eest vastutama.

Puue nr. 3 ehk survestamine

Tundub, et asi on rahas. On ilmselge, et tänase regulatsiooniga on kogukonnas elamise teenuse osutamine tunduvalt odavam, kui ööpäevaringse elamise teenuse osutamine. Nii jõuamegi reformi kolmanda puude juurde. Järgnevalt üks tabel tööhõivereformi arengukavast (https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Sotsiaalhoolekanne/Puudega_inimetele/erihoolekande_arengukava_2014-2020.pdf).

Iseseisvat toimetulekut toetavate teenuste ja  ööpäevaringse institutsionaalse hooldusteenuse kohtade suhtarv erihoolekandes. on järgmised:

baastase 2014 – 1,1
baastase 2017 – 1,5
baastase 2020 – 1,6

Seega on arengukavas planeeritud ööpäevaringse teenuse 2,3 kordne suhteline vähendamine perioodil 2014 – 2020. Mis ei tähenda midagi muud, osa ööpäevaringset erihoolekandeteenust saavate/vajavate inimeste üleviimist ühiselamusse. Taaskord – enamus neist pole selleks küpsed. Eelkõige  nende endi huvides on nad paigutatud turvalistesse tingimustesse.

Puue nr. 4 ehk  erihoolekandeasutused

Tervitatav on, et planeeritakse väiksemaid peremajadest koosnevaid külasid. Aga reformikavaga kehtestati, et  need asutused peavad asuma selle omavalitsuse territooriumil, mille elanikele teenust osutatakse. Ning asutuse elanike arv ei või ületada 10% asumi (linn, linnaosa, alev, alevik, küla) elanike koguarvust. Sellega nulliti ära mitmed juba alustatud projektid, näiteks tartlaste “Maarja Päikesekodu” Haaslava vallas (18 km Tartust) ja võrokeste  “Meiela küla” Nõnova külas (12 km Võrust), Maarja Küla arendusele Kiidjärvel (9 km Põlvast, 40 km Tartust). Seejuures, nagu sotsiaalkaitseminister Kaia Iva oli sunnitud tunnistama, polnud tegu Euroopa Liidu ettekirjutustega. Reformi rakendamise ajal oli omavalitsuste reformgi veel läbi viimata. Aga ka täna tekib küsimus, kas ikka peab iga (väike) vald ehitama endale omaette hoolekandküla, mille toimimiseks on vaja nii taristut kui kvalifitseeritud tööjõudu?

Suuri probleeme tekitas Saaremaal Sõmera hooldekodu (21 km Kuressaarest) likvideerimine.  Jah, idee “kodule lähemale” on iseenesest tervitatav. Aga ehk oleks mõistlik rakendada seda eelkõige uute elanike suhtes?  Nende jaoks, kes olid 10 – 30 aastat juba Sõmeral elanud, oligi Sõmera juba koduks saanud. Julgen kahelda ka idee leitmotiivis “metsast linna”, sest võrreldes hästitoimiva maakülakesega on linn ikka väga ebaturvaline. Ja sotsialiseerimiseks on ka teisi võimalusi. Üle 40 liikmega kogukond pluss hooldajad on juba iseenesest toimiv sotsiaalne süsteem, peale selle käiakse linnas (paarkümmend km ei peaks tänapäeval olema probleem), käiakse ekskursioonidel, laagrites, teatris ja kontsertidel, külas on omad peod ja kohviõhtud. Sotsialiseerumine ei tähenda ju ometi Viru keskuses hängimist või kuidas? Milleks lõhkuda toimivaid kogukondi?

Puue nr. 5 ehk Töötukassa

Reformiga toodi valdava enamiku puudega inimeste asjaajamine Sotsiaalkindlustusameti alt Töötukassa alla, mis tähendab, et kõik osalise töövõimega isikud (kes ei õpi, ei kasvata alla 3-aastast last, ei hoolda puudega pereliiget vmt.) peavad otsima töötukassa kaudu tööd. Paljudel juhtudel tähendab see hooldajale või eestkostjale lihtsalt mõttetut koormust. Eesmärk pakkuda kõigile võimetekohast tööd oli üllas, aga välja kukkus nii nagu alati  ehk abistajatele tekitati ohtralt mõttetut aja- ja närvikulu.

Millised on võimalikud lahendused?

Pakun välja järgmised lahendused eelkirjeldatud probleemide leevendamiseks.

1. Puude raskusastmete määratlemisel tuleks rakendada töövõimekaotuse protsendi määratlemist funktsioonihäirete alusel (Sotsiaalministri määrus 01.01.2010, Puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise tingimused, kord ja tähtajad, hüvitatavate lisakulude arvutamise tingimused ja kord ning nõuded rehabilitatsiooniplaani vormi täitmisele). Seejuures rakendades eriarstidest koosnevat konsiiliumi. Kuivõrd peaaegu mitte keegi meist ei ole 100% töövõimeline ega ka töövõimetu, tuleks seada piirid. Näiteks kuni 25%-te funktsionaalsete häirete puhul loetakse inimene tinglikult töövõimeliseks, 25-75 % korral osaliselt töövõimetuks (kompensatsioon siis vastavalt töövõimetuse protsendile) ja üle 75% korral töövõimetuks.

2. Nii ööpäevaringne erihoolekandeteenus kui kogukonnas elamise teenus peavad tagama hoolealuste ööpäevaringse turvalisuse. Artiklis toodud tabel tuleb kohe ja kiiresti arengukavast likvideerida. Riiklik teenus tuleb määrata lähtuvalt puudega inimese hädavajadusele, mitte aga 7-aastaku plaanist!

3. Taristu ümberkorraldamisel tuleks toetuda tervele mõistusele ning mitte seada kõiksugu bürokraatlikke piiranguid lastevanemate poolt algatatud projektidele, mille tulemusel need peatuvad. Loobuda tuleb sundümberasustamise kavadest, need ei pruugi sobida hoolealustele ega kohalikule kogukonnale. Äriühingut Hoolekandeteenused AS ja omavalitsuste ning lastevanemate poolt algatatud projekte tuleb käsitleda vähemalt võrdväärselt. See tähendab, et kui riik katab aktsiaseltsi omafinantseeringu, peab ta samuti toetama ka teisi tegijaid.

4. Tuleb lõpetada abivajajate sundkorras töötuks tembeldamine.

Probleeme on käsitletud arengukavas on veelgi, aga siinses artiklis piirdun vaid nendega, millega vähemalt kaude ka isiklikult kokku olen puutunud.

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.