Elo Lutsepp: valitsus teeb eestikeelsete lasteaedade teemal enesekriitikat, mitte tegusid

Elo Lutsepp

Elo Lutsepp toob välja, et valitsus teeb eestikeelsete lasteaedade teemal lihtsalt sõnu, mitte tegusid.

Riigikogu valimised eel on lõpuks ka valitsuse poliitikud võtnud tähelepanu alla eesti keele õpetamise lasteaedades ehk lasteaedade muutmine eestikeelseteks.

Alles poolteist aastat tagasi panid sotsid ning IRL seljad kokku ja toetasid osale vene koolidest erandi tegemist eestikeelse õppemahu vähendamiseks. Tänavu juuni keskel tuli Keskerakonna haridusminister Mailis Reps välja mõttega, et muudame venekeelsed lasteaiad osaliselt eestikeelseks. Ehk 1. septembriks 2020 peaks igas vene lasteaias töötama vähemalt üks kasvataja, kes räägib lastega eesti keeles. Täiesti arusaamatu ja probleemi mittelahendav mõte.

Isamaa liige Sven Sesteri tegi eelmisel nädalal ettepaneku venekeelne haridus Eestis üldse lõpetada. Nii lasteaiad kui ka koolid olgu täielikult eestikeelsed. See mõte on igati loogiline, ent endise rahandusministrina peaks Sester väga hästi teadma, mis on sellise ettepaneku rahaline hind. Antud rehkendus on Isamaal tegemata ja valituspartneritelt heakskiit saamata. Kuna pikalt valitsuses olnud IRL/Isamaa pole asjaga varem hakkama saanud, on Sesteri avalduse näol tegu tüüpilise valmispopulismiga.

Äsja sotsidega liitunud Marina Kaljurand tegi avalduse, et Eestis elavad vene inimesed ei tohi elada hirmus nende emakeelse hariduse keelustamise pärast. Samas Marina Kaljurand ise on pärit vene keelt kõnelevast perest, kus ta pandi kohe eesti lasteaeda ning hiljem lõpetas ta nii Tallinna 7. Keskkooli kui TRÜ. Saadud haridus võimaldas tal teha tõeliselt rahvusvahelise haardega tähelennu. Ja seejuures ei kaotanud ta oma identiteeti. Millest nüüd tema mured?

Ammu ei päde enam vaated, et lastele teise keele õpetamisega ei tohiks liiga vara peale hakata. Maailm on muutunud ja emakeelest erinevad keeled jõuavad meie lasteni niikuinii meedia ja popkultuuri vahendusel. Keegi ei imesta enam, kui lasteaialapsed arvutis edukalt ingliskeelseid või vähemalt ingliskeelsete juhistega mänge mängivad. Miks siis tundub nii ilmvõimatu omandada sama mängleva kergusega eesti keelt?

Lugesin huviga Isamaa saadiku Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa hästi argumenteeritud seisukohti  Eesti Päevalehest. Tema ei kartnud identiteedi kadumist. Aga taas kord jõuab ta vene koolide 60/40 süsteemi juurde, kus ei jätkuvat õpetajaid. Kuni me takerdume sellesse müstifitseeritud numbrikombinatsiooni, ei leiagi see probleem lahendust. Paraku ei sünnigi lahendus hoobilt neile noortele, kes praegu põhikoolis või gümnaasiumis selle murega peavad maadlema. Need samad lapsed on võimelised õppima ja lahendama ülikeerulisi matemaatikavõrrandeid, rääkimata programmeerimisest ja tehisintellekti mõistmisest. Miks oleme teinud nende jaoks siis probleemiks riigikeele mõistmise ja omandamise?

Nende noorte jaoks olemegi kahjuks hiljaks jäänud. Sellel ajal, kui poliitikud aastaid vaidlesid, oleks võinud lasteaiad minna järkjärgult eestikeelseks üle ja kooli minnes oleksid need samad lapsed saanud eesti keelse korrutustabeli õppimise kõrval lisaks õppida ka oma emakeelt.

Tundub, et vähemalt 20 aastat oleme vaielnud selle teema üle ja pole suutnud olukorda lahendust tuua. Selle ajaga on terve põlvkond peale kasvanud, kellele meie – eesti keelt kõnelevad haritlased pole suutnud meie oma riigis ainsaks riigikeeleks tunnistatud keelt selgeks õpetada, sest vaidleme, mis vanuses peaks sellega peale hakkama. Kas ei tundu jabur ja küünilinegi?

Ükskord ometi tuleb otsustada, et lasteaiad lähevad samm-sammult eestikeelseks. Siis kaob iseenesest küsimus, kust me leiame füüsikaõpetajad, kes oskaksid vene lastele eesti keeles füüsikat õpetada. Selmet iga kord enne valimisi selle ideega välja tulla, tuleb hakata asjaga tegelema – ikka alt poolt üles. Ja selleks, et järgmisel sügisel võiks midagigi muutuda, tuleb otsused vastu võtta sellel sügisel, mitte pärast valimisi. Lõpetage populistlikud ja loosunglikud avaldused, vaid asuge tegudele, valitsuserakondade poliitikud.