Heiki Lill: EKRE ise püstitab märgi, ise võtab maha, ise süüdistab teisi, ise mälestab

Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees Heiki Lill toob välja EKRE poliitika silmakirjalikkuse.

2. septembril 2004. aastal andis Eesti Vabariigi valitsus regionaalminister Jaan Õunapuule ja  siseminister Margus Leivole korralduse „eemaldada Lihula kalmistult riigi maale omaniku loata püstitatud ebaseaduslik rajatis, mis kahjustab Eesti mainet“.  Teadupärast oli tol ajal peaminister Juhan Parts ja koalitsioon oli moodustatud Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu poolt. On üsna loogiline, et koalitsioonis olles arvestatakse kõigi osapoolte huvidega ning püütakse leida keskteed, kui mingil põhjusel ühele osapoolele ei sobi teiste nägemused, siis ta lahkub sellest koalitsioonist.

„Rajatise“ eemaldamine toimus pimedas ja politseinike kaitse all. Partsi ja kahe eel-ekrelase plaan lõppes sellega, et Lihulas läks löömaks, korravalvureid ja punast kraanat loobiti kividega. Enne jõule käis peaminister Parts kohalike käest vabandust palumas koos metsa äärde ootele pargitud kahe bussitäie märulipolitseinikega. Tol ajal oli Lihula vallavanem Tiit Madisson, kes oli valitud Lihula volikokku samuti Rahvaliidu nimekirjas.

See, mis edasi toimus ja toimub, meenutab kangesti animafilmi „Mörr“, mida ERR jõulude ja aastavahetuse paiku ikka näitab. Nimetatud teoses jalutab hiireke metsas ringi ja luiskab teda süüa ihkavatele loomadele, et läheb kohtuma hirmsa elukaga kes kindlasti saab kurjaks, kui ta hiirt endale ei saa. Lõpuks kohtub ta selle hirmsa elukaga… ja luiskab ka talle, et metsas teda, hiirt, kõik kardavad. Metsaelukad, nähes hiirt Mörriga, kohkuvad ning põgenevad, mispeale Mörr hakkab ka hiirt kartma.

Nimelt, muutis erakond, mille ministrid aktiivselt tegelesid monumendi teisaldamisega, nime. Uus nimi on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Küll tuleb tunnistada, et kumbki ministritest pole enam selle erakonna liikmed. Võib ju ka väita, et tegu on „uue“ erakonnaga, kuid 2012 aastal toimunud Rahvaliidu kongressil Põltsamaal muudeti nime, mitte ei saadetud vana erakond laiali ja ei moodustatud uut.

Käesoleva aasta 2. septembril plaanib EKRE Lihulas ausamba mälestuskoosolekut. Mida selle peale kosta? Ise püstitan, ise võtan maha, ise süüdistan teisi, ise mälestan? Ja süüdistan jälle teisi?

Tundub nii, sest umbes samas vaimus püütakse mälestussammas püstitada ka Artur Sirgile. Kõigepealt tehakse sammas valmis ja siis imestatakse, et miks seda ei lubata püstitada sinna, kuhu ise soovid, arvestamata ümbrust, sobivust ja asjaajamise puudulikkust. Aga süüdistada tuleb kogu selle protsessi juures teisi (riiki), kes ei hooli (!) eestlusest ja eestlastest.

Kas ei oleks mõistlikum püstitada mälestussambaid kõiki erinevaid regulatsioone ja head tava arvestades?

Heiki Lill

Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees.