HEIKI LILL: Teadlasel pole pükse jalas! Kelle jalas on püksid?

Kõik on vist kuulnud küsimust: kelle jalas on teie peres püksid? On laialt levinud arvamus, et perekonnas kannab pükse see isik, kes võtab vastu otsuseid. Kuidas on aga lood teadusmaailmas?

See isik ei pruugi olla alati kõige targem, kuid mingil põhjusel on ta saanud enesele õiguse otsustada pere tähtsate ja vähemtähtsate otsuste üle. Kusjuures ka raha jaotamise üle perekonnas, seda hoolimata tõsiasjast, et ta ise ei pruugi raha perele sisse tuua. Umbes sarnases situatsioonis on teadlased. Tegutsevad oma valdkonnas, keegi neid tähele ei pane.

Nende panus on tihtilugu üldsusele märkamata, kuid ometi tagavad nad oma uurimuste ja avastustega innovatsiooni, loodushoiu, tervise arengu ja kestuse. Teadlaste leitud lahendused rakendavad ellu ettevõtjad. Tõsi – tihtilugu eelneb idee teostamisele aastaid (kümneid) uurimisi ja katsetusi laboris. Väljastpoolt jälgides võib jääda mulje, et valges kitlis isikud kuskil keldris rapsivad tühja. Kuid tegu on siiski süsteemse lähenemisega – probleemide kõrvaldamise, ohutuse tagamise, statistikaga… Kõige selle tarvis on aga raha vaja. Seda teadlasel pole.

Kes jagab teadlasele raha?

Riik, ettevõtja (miks mitte ka eraisik) ja grantid (toetused). Need kolm on pükstega – vähemalt teadlase seisukohast. Kõige stabiilsem rahastaja on kindlasti riik. Samas on stabiilse süsteemiga probleem – ta ei kipu kuidagi suurenema. Kehvematel aastatel võib see rahastus hoopistükkis väheneda. Seda hoolimata erinevate poliitiliste osapoolte suurtest sõnadest tagada rahastus 1% SKPst. Kes mäletab eelmist sarnast kokkulepet? Kas sellest on kinni peetud?

Ettevõtjad rahastavad teadusuuringuid suuresti enda perspektiivist lähtuvalt, on ju üsnagi arusaadav, et ettevõtte eesmärk on ainult ja ainult kasumi taotlemine. Seega panustavadki nad tavaliselt sihtotstarbeliselt raha, et saaks lahenduse mõni neid kimbutav probleem. Või püüavad koos teadlastega luua uue toote, mida müüa. Kui ettevõtte ja teadlaste koostöös on loodud uus toode, mida õnnestub ka välisturgudel edukalt müüa, siis saab sellest kasu kogu riik. Siit edasi võiks riik omalt poolt loogiliselt soodustada ettevõtete panustamist teadusarendusse näiteks maksusoodustustega.

Kolmas osapool, kellel on püksid jalas, on müstilise nimega grant. „Kas Sul on taotlus juba kokku pandud?“ on üsna tavaline professorite omavahelise jutu seest kostuv fraas. Grante on mitme eri suunitlusega – eri valdkondades, eri suuruse ja kestvusega. Mitmekümnest tuhandest miljoniteni. Ehk siis teadlane saab erinevatest fondidest taotleda rahastust oma uurimissuuna tegevusele. Kui hästi läheb, saab ta positiivse vastuse – komplekteeri oma meeskond ning aasta-kaks-kolm on töö ja rahastusega kindlustatud. Ainult, et kas aasta-kahe-kolme pärast on edukas rahastuse taotluse otsus toimunud, et saaks edasi toimetada?

Millal võetakse teadlast kuulda?

Kas on lootust, et kolm pükstega osapoolt võtavad ka ilma püksata olevate mõtteid kuulda? Ega näiteks granti andjaid saagi ju siin Eestis millekski suunata. Seda tuleks käsitleda pigem kui lisavõimalust. Kahjuks on käesolevaks ajaks see muutunud lisavõimalusest pigem reegliks nii teaduritele kui ka ülikoolidele.

Kas on võimalik ka ettevõtjaid innustada püsivalt teadusse panustama? Kindlasti on. Pehme võimalus on näiteks maksusoodustused. Aga miks mitte panna riigihangetel osalemise tingimuseks näiteks nõue, et ettevõte on viimase 2-3 aasta jooksul panustanud teadusesse mingisuguse protsendi oma käibest?

Kõige lihtsam on vast siiski võtta riigi tasemel vastu otsus sarnaselt kaitsekulutustega, et igal aastal saab teadus kindla protsendi (1%) SKPst. Kui see otsus on tehtud ja ellu rakendatud, siis on ka ettevõtetel kindlam tunne investeerida. Tekib usaldus.

Muidugi saab Eesti hakkama ka ilma teadlaste ja uute avastuste-leiutisteta ehk teistel riikidel sabas sörkijana. Aga kas me seda tahame? Sellisel juhul ei ole ju ka pükse neile vaja.

Heiki Lill on Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees, Eesti Maaülikooli doktorant.