Heli Künnapas: kes tahab ministriks ehk “Kes aias” kestab kevadeni

Vabaerakonna liige Heli Künnapas küsib, et kes seisab ministrikohal ka siis, kui tehtud otsuste eest on vaja vastutada?

Läbi aegade on ikka olnud ametikohti, mida keegi pidada ei taha. Selliseid, mis tunduvad justkui teistest halvemad ning häbiväärsed olema. Viimasel ajal tundub, et Eesti Vabariigis on ministri ametikoht üks nendest. Kõigest Jüri Ratase valitsemisaja jooksul on ministrikohtadelt lahkunud kaheksa inimest. Ja seda väga erinevatel ning mõnigi kord küsitavatel põhjustel.

Teoreetiliselt saan aru, et igal inimesel on valikuvabadus. Ega ministrikohale asuv inimene ei peagi ju kohe mõistma, milline saab olema tema vastutus ja millise kriitikatule alla langemisega peab arvestama. Või siiski?

Kui meie valitsused ei püsi kogu valimistevahelist aega, siis ei pea ka ministrid enamasti järjestikku neli aastat ühel kohal töötama. Ehk siis juba tööle asudes on teada, et panustamiseks on aega enamasti vähem kui neli aastat. Kas inimene, kes osaleb aktiivselt poliitikas, ei suuda enda jaoks selgeks teha, et tähtajalist ametikohta vastu võttes peaks sellel lõpuni vastu pidama?

Eks Palo lahkumise tõelisi põhjusi hakkab ilmselt mõne aja pärast kusagilt veel tilkuma. Kuid näiteks endise minister Ossinovski jutt, et ministrikohast loobumise põhjus oli valimisteks valmistumine, on küll küsitav. Kuidas saaks ükski mõtlev inimene valimistel hääle anda inimesele, kes on vastutavalt kohalt tagasi astunud selleks, et tagatubades inimeste peadesse jõudmise strateegiaid arutada? Plakateid kleepida? Või kuidas iganes sotside kampaania veel käib. Ministrikoht peaks iga poliitiku jaoks olema see koht, kus lõppude lõpuks saab ellu viia nägemust sellest, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Loobuda reaalsest ideede elluviimise võimalusest on minu silmis igal juhul tagurlik käitumine.

Vabaerakonna poliitikute kohta on öeldud, et nende tegevust pole näha. Ometigi on meie riigikogu saadikud istungitel ühed sõnakamad ning kõige rohkem osalevad. Vabaerakondlaste ideed ja ettepanekud aga ei realiseeru, sest ei olda koalitsioonis. Sama saatust “nautisid” pikalt keskerakondlased. Nüüd on nende jaoks mängulaud pöördunud, kuid hetkel on selle võimalusega lihtsalt kiirel sammul palju segadust külvatud.

Kõige selle taustal on taaskord õige küsida- kui palju ministreid meil on vaja? Milleks on meil vaja mitmesse ministeeriumisse topeltministreid ja nende nõunikke? Vabaerakond lubab, et ministeeriumides, mida meie esindajad 2019.aasta valimiste järel juhtima asuvad, viiakse läbi kiire ja tõhus kärpekava Eesti tuleviku ja avaliku õiglustunde kasuks. Praegused lubajad on kõige rohkem kärpinud ühe ministri poolt ametikohal püsimise aega. Selline suhtumine pole jätkusuutlik, ega aita Eesti arengule kuidagi kaasa.

Praeguse info kohaselt ei ole sotsidel Urve Palo asemele uue inimese nimetamisega sugugi kiire. Ehk siis see ministrikoht on selline, kus minister võib mitu nädalat puhkusel olla, seejärel teatada oma lahkumisest ja pärast seda tiksuda oma ametikohal sügiseni, et siis saaks uus inimene mõneks kuuks piltidele naeratama tulla. Täpselt nii- olles aastaid töötanud personalijuhina tean, et uuel inimesel läheb ametikohal sisseelamiseks päris mitu kuud aega. Järelikult ei jõua sügisel paika pandav inimene teha väga midagi muud, kui piltidel ilus olla. Või on ministrikoht, ehk kogu riigi esindamine ühes valdkonnas ja selle valdkonna korraldamine nii tagasihoidlik ülesanne, et sellega saaks igaüks hakkama ka väiksema sisseelamise ajaga? Juba on välja käidud ka mõte, et Palo asemele võiks uuesti astuda Oviir, kes omakorda mingi perioodi seda ametikohta juba pidas (tookord siis küll ettevõtlusministri nimetuse all).

Kogu selle “Kes aias”-ringmängu tulemus on, et mõneks kuuks ametisse saanud inimene püüab omakorda mingi kiire muudatuse (soovitavalt suure kulutusega) ellu viia, et endast jälg maha jätta ja järgmistel valimistel hääled kokku koguda. Ikka selleks, et “Kes aias”-ringmäng pooleli ei jääks ja enda nimi pingeridades ja andestavate valijate südametes püsiks.

Aga kes ja kuidas vastutab reaalselt selle eest, et Eesti elus tehtaks ära pikemaajalised otsused, mida mitmeski valdkonnas on väga vaja? Ja kes seisab ministrikohal ka siis, kui tehtud otsuste eest on vaja vastutada?