Herkeli ajaveeb: kuidas liberalism uuesti tõsiseltvõetavaks muuta?

Andres Herkel

Eesti 200 on mõista andnud, et traditsioonilisele maailmavaatekompassile nad ei mahu, aga kui peab, siis liberalism on hingelähedane.

Neli aastat varem ütles sedasama Vabaerakond selle vahega, et meie tunnistasime, et parempoolsus on hingelähedane. Hiljem kasutasime vabaduse sidumiseks vastutusega vabakonservatismi mõistet, mis teisisõnu tähendab liberaalset konservatismi.

Vahepeal tuli Emmanuel Macroni EnMarche! Prantsusmaal võimule loosungiga nidroite, nigauche – ei parem- ega vasakpoolsed. Macron on algatanud Prantsusmaa kivistunud riigisüsteemis rea vajalikke muutusi. Samal ajal on ta on oma avaldustega pälvinud Euroopa pagulasvastaste meelepaha (meil väljendas seda näiteks Lauri Vahtre).

Macron Macroniks, aga midagi hullu on lahti liberaalse alternatiivi tõsiseltvõetavusega Euroopas tervikuna. Liberalism, mis seostus vabadusega ning aitas alles äsja kaasa ka Eesti vabaduspüüdlusele, on ühtäkki seostatud vasakideoloogiaga. Mis on juhtunud?

Liberalism on suure sallivushooga kaasa minnes jätnud kriitika alt välja need ideoloogiad, kultuurid ja kogukonnad, mis tegelikkuses liberalismi alusväärtust ehk isikuvabadusi kõige jõhkramalt jalge alla tallavad. See seondub otseselt Euroopa pagulasprobleemidega. Liberalism ei kaitse iseenda alusväärtust, jättes põranda nn väärtuskonservatiividele, kes lisaks muudele müüridele on valmis looma kaitsetolle ja muid vabadust piiravaid vahendeid.

Sellisele liberalismi kriisile on osutanud Soome filosoof Jari Ehrnrooth, kelle raamat „Hästi toimiv ühiskond“ aasta tagasi ka eesti keeles ilmus. Teine probleem, millele Ehrnrooth oma arutluskäigud pühendab, on see, et peavooluparteid ei kaitse ühtegi kõrgemat ideaali kui nn heaoluühiskond. Veel mõjusamalt osutas sellele paavst Franciscus, kui ta Tallinnas kõneledes ütles, et „hea elu“ pole seesama, mis on hästi elatud elu.

Heaoluühiskondades kasvavad inimeste vajadused kiiremini kui SKT. Kuni ei tule murrangut inimeste suhtumises, põrkume me oma õigusi kaitsvale, kuid ühiskondlikust vastutusest hoiduvale tarbimismentaliteedile.

Ma tõesti loodan, et Riigireformi Sihtasutuse probleemipüstitust võetakse häirekellana, mitte ei tegeleta üksnes põhjustega, miks nende üks või teine lahendusettepanek ei tööta. Väga mõtlemapanev on ka Riigikontrolli järeldus, et 60 protsenti EMOsse pöördujatest on need, kelle probleem tegelikult erakorralist abi ei eelda. Häda on ühekorraga nii süsteemi toimimises kui ka inimeste suhtumises. Ehk rohkem kui riigireformi, vajame me hoiakute reformi, nagu Rein Taagepera kevadel Riigikogu ees kõneledes ütles.

Võib tõesti öelda, et maailmavaatekompass on rikkis. Täpsemini, kuni liberalism on rikkis, reageerib ka konservatism sellele oma üha äärmuslikumate vormidega. Kui me sellega leppida ei taha, siis peame pakkuma lahendusi. Lisaks sellele, et riiki tuleb koomale tõmmata, tähendab see ka kodanike valmisolekut ise rohkem vastutust võtta.

Andres Herkel

Riigikogu liige. Vabaerakonna esimees.