Herkeli ajaveeb: Riigikogu töö januneb tõepoolest reformi järele

Andres Herkel

Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni esimees Andres Herkel analüüsib Riigireformi Sihtasutuse ettepanekuid.

Riigireformi Sihtasutuse ettepanekutest on minu arvates üks kõige tähelepanuväärsem see, mis ütleb, et Riigikogu debativõimalusi tuleb laiendada, sealhulgas avada võimalus regulaarseteks erakondade esimeeste avalikeks väitlusteks erinevate poliitikasuundade ja oluliste sündmuste teemadel.

Tõepoolest, Riigikogu töö on marginaliseeritud – tegelik debatt käib kusagil mujal, tihti loob ajakirjandus oma debatiformaate ja Riigikogu rangelt formaliseeritud protseduurireeglid tihti ei võimaldagi oluliste küsimuste operatiivset käsitlemist, vaatemängulisest väitlusest rääkimata.

Soovitus on lihtne, kuid kuidas seda teostada? Reformimeistrid ei paku ühtegi ettepanekut, kuidas praegusi väitlusvõimalusi, näiteks arupärimistele vastamist ja infotundi muuta. Meenub Rahvusringhäälingu äsjane katse teha keskne poliitikasaade ülekandena Riigikogu Valgest saalist. See on kindlasti parem keskkond kui Foorumi saatestuudio, kuid protseduurikohane debatt istungisaalis oleks veel parem.

Tekib küsimus, kuidas saada võrdsel alusel väitlema erakondade esimehed, kui ühed neist on valitsuses ja teised Riigikogus? Ja kas hea debatt saab üldse piirduda vaid erakondade juhtidega? Põhimõtteliselt saaks kolmapäevase infotunni formaati muuta nii, et vastamas on valitsusse kuuluvate erakondade ministrid ja saalist pommitavad neid opositsioonifraktsioonide esindajad. Sõna saab mitu korda ja keskne teema hekseldatakse põhjalikult läbi.

Tuleb nõustuda, et nn. avatud nimekirjade alusel valitud Riigikogu tekitab oluliselt enam usaldust. See tähendab, et kompensatsioonimandaate ei ole (kõik mandaadid jagatakse ringkondades) või nende saamine sõltub ainult kandidaatide häälesaagist (kandidaadid reastuvad vastavalt saadud häälte kaalule). Samuti on asjakohane osutus valimisringkondade võrreldava suuruse vajadusele.

Kui Riigikogu liikmete arvu vähendamine 101-lt 91-le tähendab põhiseaduse muutmist läbi kahe Riigikogu koosseisu, siis kuluhüvitiste oluline kärpimine on hoopis kiirem ja tõhusam usaldust loov meede. Kiirustada ei maksa Riigikogu liikmetele abide võtmisega, sest meie praeguse poliitilise kultuuri juures toob see endaga kaasa pigem erakonnasõltlaste kui tegelike ekspertide palkamise. Tõsi, ka ettepanekute tegijad aduvad seda ohtu, rääkides teenindavate abide süsteemist ja apoliitilistest nõunikest.

Asjatundlikumalt võiks Sihtasutuse mõttepaber kajastada Riigikogu liikme sõltumatuse ja vabaduse küsimust. Poliitilistele fraktsioonidele ja nende liikmetele antud õigused on oluliselt laiemad kui need õigused, mida saavad kasutada sõltumatud saadikud. Ja kuni see nõnda on, ei saa me rääkida sellest, et Riigikogu liikmetel on ühesugused õigused. Näiteks on fraktsioonidesse mittekuuluvatelt saadikutelt võetud õigus eelnõude esimesel ja kolmandal lugemisel kõnesid pidada.

Nn. aknaalused saadikud jääksid vaeslapse rolli ka erakonnakesksete debatiformaatide juurutamisel, millest oli eespool juttu. Leevendust pakuks see, kui emaparteist lahkunud saadikud saaksid Riigikogus uusi fraktsioone moodustada. Kui üks inimene lahkub erakonnast, siis võib see olla tema probleem ja tema liitumine mõne teise fraktsiooniga tähendaks poliitiku üleostmist. Kui aga suurest fraktsioonist lahkujaid on näiteks viis, siis osutab see ka suuremale probleemile ja nende õigus organiseeruda on väga loomulik.

Ühes on Riigireformi Sihtasutusel kindlasti veel õigus: Riigikogu töö- ja kodukorda tuleb muuta. Pärast pikka hoovõttu tegelebki Riigikogu põhiseaduskomisjon taas kodukorra muutmist puudutavate ettepanekute kogumisega. Kuna aga see töö võib jääda Riigikogu praeguse koosseisu lõpujärku, siis võib juhtuda midagi, mis on korra juba juhtunud. Saadikud vihuvad kampaaniat teha, avalikkust Riigikogu „siseasjad“ ei huvita ja lõpuks võetakse vastu läbi mõtlemata muudatused.

Andres Herkel

Riigikogu liige. Vabaerakonna esimees.