Herkeli ajaveeb: tõstame õigusloome silotornidest välja

Riigireformi Sihtasutuse selle nädala järjejutt on eelmisest radikaalsem.

Öeldakse, et riigipalgalisi tuleb meil vähendada poole võrra. Peaministri võimu peab tugevdama ühtne valitsusasutus ehk Riigivalitsus.

Jääb siiski pisut arusaamatuks, mis see Riigivalitsus on ja milline on selle suhe ministeeriumitega. Jüri Raidla sõnul võimaldab see valitsuskabinetti koalitsiooni printsiipidest lähtudes paremini ümber korraldada. Ministreid oleks kokku kümme. Portfellita ministrikohtade kaotamine on mõistetav ja muuseas kõneleb sellest ka Vabaerakonna tuleval nädalal Riigikogus arutusele tulev eelnõu.

Sihtasutuse esimeses mõttepaberis väljendati soovi vähendada õigusloomega tegelevate riigijuristide arvu poole võrra. Nüüd laiendati see hooga kogu ametnikkonnale. Minu arust on uute regulatsioonide loojate vähendamine pakilisem ülesanne ja kõigi ametnike nii radikaalne vähendamine saab tulla pärast seda ehk kaheksa aasta jooksul, nagu mõttepaber pakub.

Ma ise hindaksin palju kõrgemalt hoopis seda Sihtasutuse ettepanekut, mis paneb ette vähendada Hollandi eeskujul administratiivset koormust 25 protsendi ulatuses.

Kõigi ametnike pooleni vähendamise olulisust pisendas Raidla oma ERR-le antud intervjuus. Seevastu administratiivse koormuse vähendamine on pakilisem, selgem ja teostatavam, tuues ametnikkonna vähendamise nii ehk teisiti endaga kaasa. Ühtlasi võiks administratiivse koormuse vähendamise lähteülesanne olla just see garantii, et me ei lähe riigi põhifunktsioonide kallale, vaid kärbime tõesti liigset osa.

Riigikogu võikski valitsusele sellise suunise anda, nagu mõttepaberi koostajad pakuvad. Samal ajal tunnistan, et üsna läbipaistmatult koostatud riigieelarves on isegi raske näha neid kohti, kust saab ministeeriumide tegevuskuludele korraliku kümneprotsendilise kärpejoonlaua peale panna. Riigikogu saab anda suunise, valitsus ise peab leidma, kust ja mida lõigata.

Kui ühtsest „Riigivalitsusest“ (mis eeldatavalt on mingi praeguse Riigikantselei sarnane keskus) rääkida, siis võiks selle esimene ülesanne koostöös poliitikutega olla paisuva õigusloome probleemi lahendamine. Teen ettepaneku tuua õigusloome juristid „silotornidest“, vabandust ministeeriumitest, välja, rakendada osa neist Riigikantselei juures, osaga tugevdada Riigikogu ja suur osa vabastada.

Sel juhul täidaksid normiloojad vahetult valitsuskoalitsiooni tellimust, mitte „silotorni“ sisekliimast tulenevat tellimust. Eeldame näiteks, et tuleb uus valitsus, mis seab eesmärgiks kehtestada Eestis Euroopa kõige paindlikum tööseadusandlus. Valitsuse ühtne juristide meeskond hakkab otsima teid, kuidas ülesannet täita. Kui viia sama ülesanne silotorni ehk ministeeriumi, siis kuuleme me suure tõenäosusega kõigepealt neid argumente, miks seda ei saa teha ja kuidas vanasti kõik toimis ja ka tulevikus toimima peab. Ainult, et aeg läheb eest ära.

Siiani on erinevad justiitsministrid lubanud õigusloome mahtu vähendada, toimides ometi oma ministeeriumiga risti vastupidi – seda juurde tootes. Eelnõude seletuskirjadki on pikad ja lohisevad ning bürokraatia kasvu vastased väljatöötamiskavatsused muutuvad kergesti hoopis uue bürokraatia kasvulavaks.

Kui õigusloome silotornidest välja tuua, saame toimuvast selgema pildi ja paisumine võetakse kontrolli alla. See aga on eeldus mitme veel olulisema eesmärgi saavutamiseks.

Andres Herkel

Riigikogu liige. Vabaerakonna esimees.