Ivo Rull: tiksuva valitsuse jäme- ja peenhäälestustest

Tänane valitsus on justkui jalgratas ülemöödunud sajandil, mil neil sõiduvahenditel oli esiratas väga suur ning tagumine ratas seevastu väga väike. Keeruline ja väsitav oli taolise riistapuuga edasi liikuda.

Jüri Ratase valitsus kindlasti näeb ees seisvaid ning jämehäälestust nõudvaid suuri probleeme. Näiteks prognoositav elektrihinna kasv kuni kolmandiku võrra, kagupiiri väljaehitamise järjest kasv hind, üha massilisemalt Lätti sõitvad aktsiisid, oluliste riiklike teenuste kadumine maapiirkondadest, lõputult venivad ja järjest kallinevad tervishoiu infosüsteemide arendused jne. Neile aga kas ei reageerita õigeaegselt ja mõistlikult või siis reageeritakse kummaliste peenhäälestustega hoopis muudes küsimustes.

Nõnda on avalikus agendas hoopiski riiklike asutuste nimevahetuse kavad, uuringute tellimine aktsiisipoliitika teemal, ministrite sisutühjad maakonnavisiidid jms.

Poliittehnoloogilise võimekuse lisamiseks on ministritoolile toodud tuntud PR-mees. Sisulisi reforme aga tiksuv valitsus enam ette ei võta, sest nagu ministrikohalt taandunud Ossinovski selgitas, on nüüd tähtis keskenduda valimistele. Vahest ainult justiitsminister Urmas Reinsalu, kellel on alati mingi üllatuslik plaan varuks, tuleb aeg-ajalt meedia tähelepanu köitmiseks välja mõne radikaalse ettepanekuga.

Valimistel edukaks esinemiseks on kindla peale minek oma erakonna toetajaskonnale meelehea  pakkumine.  Kuna ka Eesti majandus on parasjagu eurotsooni rahapakkumise survel kasvutrendis, võimaldab detsembris vastuvõetav riigieelarve teha ohtralt kingitusi. Mis iseenesest pole üldse paha, kahju vaid sellest, et valimised toimuvad vaid kord nelja aasta jooksul.

Kuidas jääb antud valimislubadustega?

Tasub meenutada, mida lubasid täna võimul olevad erakonnad neli aastat tagasi. Keskerakond lubas 1000-eurost miinimumpalka ning 60 tuhandet uut töökohta. Samuti lubas Keskerakond alandada  elektri- ja võrgutasusid. Sotsiaaldemokraadid lubasid nelja aastaga tõsta miinimumpalga 800 euroni ning alandada sotsiaalmaksu väljapool Harjumaad  30%-ni. IRL aga näiteks lubas vanemahüvitise  maksmist kuni lapse 4-aastaseks saamiseni. Ning riigi poolt elatisraha maksmist neile üksikvanematele, kelle lapse teine vanem seda ei tee (nõudes hiljem raha riigi poolt tollelt sisse). Lubati ka Haigekassa reformist nõnda, et kaotataks haiglatele ette antud raviraha limiidid ning seotakse need iga konkreetse inimesega.

Taaskord tuleb tõdeda, et just jämehäälestust nõudvad lubadused on tänastel valitsuserakondadel jäänud täitmata. Kusjuures nii sotsid kui IRL/Isamaa on valitsuse olnud valimistest saadik. Kindlasti aga ellu viidud hulk peenhäälestuslikke lubadusi, mis moodustavadki erakondade valimisprogrammidest lõviosa.

Ilmekas näide, kuidas praegune valitsus otsustas suure teema ära menetleda peenhäälestuslike võtetega, oli tselluloositehase rajamiseks Tartu lähistele eriplaneeringu algatamine. Selle juriidilise finessiga anti tehase rajajatele võimalus minna kohaliku kogukonna tahtes mööda. Võimaldades tehase rajajatel  teha üksnes hulga hästimakstud uuringuid. Mis oleksid lõpuks moel või teisel viinud juba ette teada järeldusele –  arvestatavaid keskkonnariske pole.

Valitsus selgelt alahindas selles saagas kohaliku kogukonna üksmeelt ning aktiivsust ning see oli nende poolt jäme viga.

Peenhäälestusena serveeris valitsus ka sünnitusosakondade sulgemist maakonnahaiglates. Et sünnitusabi suudetakse hoopis paremal tasemel pakkuda piirkonnahaiglates, mis katavad ära abivajaduse kuni saja kilomeetri raadiuses. Vaid nädalapäevad pärast Valga haiglas sünnitusosakonna sulgemist tuli sealt Tartu suunas ruttaval kiirabil sünnitus vastu võtta maanteepervel. Erakorralise meditsiini praktikas ikka ette tulev juhtum, ent regionaalpoliitikale tugev tagasilöök. Noored pered said riigilt üpris jämedakoelise sõnumi, mida tähendab tänases Eestis keskustest kaugel elamine.

Peenelt väljendudes on valitsuse kommunikatiivne võimekus utreeritud ning organisatoorne paradigma paralüseeritud.  Ehk jämedalt kokku võttes: vähem möla, pikem samm!