Jane Snaith: Mul on 2 + 2 + 2 + 5 last + veel mitu tuhat südames

Jane Snaith

Ida-Virumaal teatakse Janet hästi. Ta on aastaid pühendunud vanemliku hoolitsuseta lastele. Algul tegi ta vabatahtlikku tööd ja pälvis auhindu, kuid ühel hetkel mõistis, et see kõik ei aita lapsi. Et vaja on hoopis midagi muud.

Kui küsida, mitu last on Janel, ütleb ta vastuseks 2 + 2 + 2 + 5 + mitu tuhat last tema südames. Need, kes mahuvad südamesse, on kõik vanemliku hooleta jäänud Eesti lapsed, kelle eest seisab Jane iga päev, et nende eludes oleks see, mida laps vajab – toetatud ja turvaline inimene. Palju tähelepanu pälvinud väikese Martini loos on ka Janel oma osa, et see lugu hea lõpuni jõudis. Õnneks kasvab nüüd Martin oma tädi peres, ehkki riik ja ametnikud seda ei toetanud. Nii võib öelda, et laste ja perede teema on Jane elutöö.

Bürokraatia ei arvesta laste huve

Eelpool mainitud Jane enda laste arvu selgituseks tuleb lisada, et kaks on tema enda bioloogilised lapsed, kes on täna juba 24- ja 25-aastased. Kaks last on pikaaegsed kasulapsed, kes tulid Jane perre eri aegadel mõlemad 12-aastastena. Praegu on üks 27 ja teine 21. Siis kuulub pereringi ka abikaasa kaks last esimesest abielust ning viis last on elanud Jane peres eri aegadel lühiajaliselt, kui erinevatel põhjustel vajasid lapsed kodu.

Seejuures ei ole Janel olnud luksust olla koduperenaine, kes köögis ja aias toimetab, vaid ta on aina tööd rabanud, oma lapsi kasvatanud, bürokraatiaga võidelnud, teiste laste eest võidelnud, õppinud ja omandanud kõige selle kõrvalt mitu erinevat kõrgharidust ja kraadi. Nüüd kandideerib Jane Vabaerakonna esinumbrina Ida-Virumaal, mille eluolu ja inimesi tunneb ta läbi ja lõhki. Tema soov on, et muutused tuleks ka poliitilisel tasandil, mille bürokraatia teda tihti ahastusse ajab. Praegused seadused ja nõuded ei vasta reaalse elu nõuetele ning ka ametnikud kahjuks ei mõista, et laste ja perede probleemide lahendamine vajab individuaalset lähenemist, mitte ühtset reeglite täitmist. „Vabaerakonnal on seda talupojatarkust,“ selgitab ta erakonna valikut. Küsimusele, kuidas Jane kõike nii palju jõuab, vastab ta: „Kristlasena tuleb minu jõud Jumalalt, tema annab mulle jõu.“

Heategevus ei olnud see, mida vajati

Kõik ei alanud aga sugugi lihtsalt. „Üle kahekümne aasta tagasi elasin täiesti teistsugust elu, olin n-ö normaalne inimene, kes käis kaheksast viieni tööl. Töötasin oma eelmises elus tootmisettevõtetes müügi alal.“ Paralleelselt kuulus ta ellu heategevus, mis oli suunatud lastekodude aitamisele. „Rabelesin vabatahtlikuna hirmsasti. Üle kümne aasta sai asutatud toetusklubisid, tehtud igasuguseid üritusi, kuni hakkasin mõistma, et kõik see ei aita tegelikult lapsi. See ei ole praegu kellegi süüdistamine, vaid asjade loomulik areng.“ Jane sõnul sai vabatahtlikuna rohkelt autasusid, mh „Eestimaa uhkuse“, „Aasta Tegija“ tiitlid, aga 2011. aastal oli talle selge, et ükski laps sisuliselt sellest abi ei saanud. Hea tunne jäi ainult heategijatele.

Siiski – ilma heategevuseta poleks Jane perre jõudnud eri aegadel otse lastekodust kaks 12-aastast last, tänu kellele sai ta teada, mis tähendab katkise lapse kasvatamine. „Kui nägin, millised nad olid enne perre jõudmist ja millised olid peres – sain aru, et see vahe oli tohutult suur. Lastekodule võib panna mis tahes ilusa nime – peremaja, perevanemad, aga see ei ole ikka kodu, see on asutus, kus inimesed käivad tööl. Sain talupojamõistusega aru, et laps vajab perekonda, päris perekonda, alles siis hakkab ta paranema.“

Kasuvanemana nägi Jane ka seda, mida kasulastega pered vajavad. „Lapse paranemine on tohutu töö – ma ei räägi rahast, vaid sellest, et neid peresid on vaja igasuguste teenustega toetada. Vaja on teraapilist tuge.“

Nii lõpetas Jane 2012. aastal heategevuse ja hakkas juhtima MTÜ-d „Igale lapsele pere“. „Läksin oma mehe juurde ja küsisin, et kui ma tulen oma palgatöölt ära, et ega me siis nälga ei jää. Mees ütles, et ei jää. Niisiis teen kaheksandat aastat peaaegu vabatahtlikku täisajaga tööd. Vahel on projektipõhiseid sissetulekuid, aga enamasti mitte.“

Kurvad lood panevad tegutsema

Paljude probleemide puhul tuleb kahjuks näidata riigi poole. Jane näeb, kui palju teadmisi ja oskusi on kodanikuühendustel, aga seda sotsiaalvaldkonnas kahjuks väga alahinnatakse. Ometi on neil laialdased teadmised, need inimesed on oma ala professionaalid, kes oskavad toetada ka peresid. „See on minu südameasi. Toetame neid peresid, kus on lapsed vanemliku hooleta, aga see teema on läinud ajaga palju laiemaks. Väikese Martini lugu oli siin meie lugu, meie ühing toetas tädi peret, aitasime leida perel juristi jms. See teema läks minu jaoks ka väga isiklikuks. Jälle oli näha, kui palju on süsteemi vigu, kuidas protseduuriliselt oli kõik vale. Bürokraatia möllab. Paberil on ilusad sõnad, aga need peavad olema seotud lapse ümber oleva keskkonnaga, mitte nii, nagu tehti Martini puhul, et leiame talle uue keskkonna.“

Jane ütleb, et oma töös teavad nad ka seda, millised on bioloogiliste vanemate mured, mida saaks tahtmise korral lahendada, et suured traagilised lood jääks olemata ja et lapsed ei satuks saatuse hoolde. „Ettevõtlus ja majandus, mis loob töökohti ja toob kasumit – see peab olema liberaalne, aga mis puudutab inimressurssi, siis see peab olema konservatiivne. Hätta sattunud inimesi ei saa liberaalse majandusvaate järgi aidata – et anname 10 eurot ja ta saab ise probleemidest jagu. Siin on vaja hoopis teisiti läheneda. Lisaks peredele on ka koolid ja õpetajad lastega hädas, nii et tööpõld on mõõtmatu,“ tõdeb Jane.

Edulood on toredad, aga Jane sõnul viivad asja edasi paraku kurvad lood. „Siis näed, kui palju on vaja ära teha. Ja kui näed kõiki neid asju, mis ei ole Eestis hästi, siis just need innustavad ikka edasi minema, olukorda parandama.“

Jane Snaith (nr 170) on valimistel Vabaerakonna Ida-Virumaa esinumber.