Jüri Adams: volikogude ja parlamendi valimisi pole mõistlik ühitada

Vabaerakonna Riigikogu fraktsiooni liige Jüri Adams polemiseerib ettepanekuga hakata korraldama Riigikogu ja kohalike volikogude valimisi üheaegselt.

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov avaldas mõni aeg tagasi Delfis üsna tähelepanuväärse teksti „Mul on mure“ (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/dmitri-jegorov-mul-on-mure?id=83443131).

Üks üsna kõrvaline mõte selles artiklis oli niisugune: kui korraldada Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimised ühel ajal, saaks kokku hoida hulga raha. Põhimõtteliselt on Jegorovil õigus. Üks kokkuhoidja oleks Eesti riik, mis finantseerib kõikide valimiste toimumisi. Teine ja palju suurema kokkuhoiu saajate rühm oleks erakonnad. Eestis on juba  ligi 15 aastat põhitegijad kohalikel valimistel olnud Riigikogus esindatud erakonnad. Seevastu kohalikud nimekirjad ja kohalikud üksikaktivistid on eriti nüüd, kui varasemad väikesed vallad on ühendatud suurteks ja ainult üheks valimisringkonnaks, muutunud väheolulisteks. Kohalike valimiste kampaania on erakondade jaoks reeglina olnud kallim kui Riigikogu valimise kampaania, nende kulude suhe on vähemalt 1 : 1,25.

Eestis on olnud periood, kui Reformierakonna omaaegne „hall kardinal“ Rain Rosimannus koostas ja püüdis algatada seaduse eelnõuna plaani hakata nihutama valimiste toimumise aegu. Selliselt, et lõpptulemusena kujunekski nii, et mõlemad valimised toimuksid samaaegselt. Sel juhul oleks erakondadel vaja teha ainult üks suur valimiskampaania iga nelja aasta tagant. Peale raha kokkuhoiu oleks tulemuseks ka kampaaniatöö märkimisväärne kokkuhoid.

Aga Eesti põhiseadus on algusest peale olnud hoopis vastupidisel seisukohal, et kõik valimised ja olulised võimuvahetused toimuksid üksteisest eraldatuna. Selleks määrati põhiseaduses presidendivalimiste perioodiks 5 aastat, Riigikogu valimistel 4 aastat ja kohalikel valimistel 3 aastat (3 aastat oli ennesõjaaegses Eestis nö standardajavahemik valimiste vahel). Kuid Põhiseaduse Assamblee liikmetest ei osanud vist mitte keegi ette näha, kui töömahukaks ja kalliks uues Eestis valimiskampaaniad lähevad. Kui Riigikogu ja kohalike valimiste vahele jääb vaid aasta, siis selline olukord oli erakondadele selgelt üle jõu käiv, kaasa arvatud rahaliselt.

2003. aastal põhiseaduse § 156 muudeti ja nüüd on ka kohalike valimiste periood 4 aastat. Seega kujunes Eestis süsteem, milles valimiskampaaniad toimuvad umbes iga kahe aasta tagant. Europarlamendi valimised ei lähe sellesse rütmi ja toimuvad iga 5 aasta tagant. Nende valimiste töös osaleb hulga vähem inimesi ja kampaaniaid on võimalik teha odavamalt.

Peamine põhjus, miks erinevad valimised ei tohiks toimuda samal ajal, seisneb hääletajate psühholoogias. Valijad teevad oma otsustused suuresti vastusena valimiskampaaniatele. Kuid nende inimeste, keda valitakse kas parlamendi, kohaliku omavalitsuse või europarlamendi saadikuteks, tulevased ülesanded on väga erinevad. Kui valija annab oma hääle Riigikogu valimisel näiteks vastusena ühe erakonna kampaaniale, siis pole enamasti võimalik, et ta samal ajal toimuval kohalikel valimisel annaks oma hääle mõne teise erakonna kandidaadile. Aga kui nende valimiste vahel on piisavalt pikk ajavahemik, nii et eelmise kampaania situatsiooni enam ei ole ja selle mõju on juba haihtunud, siis on selle valija psüühika juba vaba ka teisiti hääletama.

Kui pikk peaks olema minimaalne vaheaeg kahe erineva valimise vahel? Minu kogemuslik arvamus on, et vähemalt 9 kuud. Pärast seda ei ilmne enam oluliselt varasema kampaania järelmõju.

Riigielu sujuvama kulgemise seisukohalt on kasulikum, kui väiksemaid poliitilisi suunamuutusi toimub sagedamini. Kui need akumuleeruvad vaid iga nelja aasta tagant, siis võib tulla teravam võimuvahetus ja kursimuutus.

Minu vastus Jegorovi mõttele on, et riigi kulutused valimiste korraldamisele tasuvad end ühiskondlik-poliitiliselt ära. Mõttetut raiskamist tuleb ikka püüda vältida, aga valimiste korraldamises seda meil pole olnud. Valimistel osalejate kulud ja nende vähendamise või piiramise vajadused ning võimalused on aga hoopis eraldi küsimus, mida ma siinkohal ei käsitle. Maailma demokraatiate üldine kogemus õpetab, et kampaaniakulude mõistlikuks aluseks on valijate ning toetajate annetused ja liikmemaksud.

Jüri Adams

Jüri Adams on Eesti poliitik. Ta on olnud ERSP, Isamaaliidu ja IRLi liige. Alates 15. oktoobrist 2014 on ta Eesti Vabaerakonna liige ja alates märtsist 2015 XIII Riigikogu liige.