Jüri Saar: kas inimeste puudus või liiasus?

Üks meie mõtlemisparadokse seisneb raskustes või isegi võimatuses määratleda, kas inimesi elab (nt ühes riigis või Maal) liiga palju või liiga vähe, sest inimesi pole kunagi nii palju kui vaja.

Võtame või Eesti elanikkonna, umbes 1,3 miljonit. Oleme lõputult kuulnud kurtmist teemal, et niisugune on ühe suurlinna linnaosa elanike arv ja sellega on keeruline täisväärtuslikku riiki üles ehitada. Vaatad murelikke ettevõtjaid,kes tahaksid hoopis rohkem maju ehitada, kuid ehitustöölisi ei jätku. Või tervishoiu edendajaid, kelle arvates pole piisavalt meditsiinitöötajaid. Turvalisuse tugevdamiseks on meil liiga vähe politseinikke, keda juba praegu ei piisa, kuid kelle puudus tulevikus muutub lausa katastroofiliseks. Samuti õpetajaid, kelle keskmine vanus üha kasvab.

Inimeste puuduse käes vaevlevate tegevusvaldkondade üleslugemine läheks pikale. Oleks justkui ilmselge, et Eestis elab liiga vähe inimesi ja ainukene mõistlik lahendus oleks neid kusagilt suuremal hulgal juurde saada.

Samas on asi keerulisem, sest pole raske loetleda neid inimrühmi, keda Eestis on liiga palju. Ülearu palju on haigeid, kes ummistavad erakorralise meditsiini osakondi ja perearstikeskusi. Ülearu on ametnikke, keda tuleks koondada. Teadlasi, ülikooli õppejõude, kellele ei suudeta väärikat palka maksta. Ka doktorikraadi omajaid tundub olevat ülearu, vaatamata sellele, et edendame teaduspõhist ühiskonda.

Kui aga nn maksufuturoloogid, kes on välja arvutanud, kui suurt hulka pensionärepeavad maksumaksjad tulevikus ülal pidama hakkama, oma trumbid lauale panevad,oleme pahviks löödud. Sest ühtesid inimesi (maksumaksjaid) on talumatult väheja teisi (ülalpeetavaid) liiga palju. Ja nii ongi terve Eesti rahvastikupoliitika otsekui ilma sihita hulpiv laevuke mäsleval merel, mille kapten ei tea isegi, kuhu on teel. Sest inimesi on korraga liiga palju ja samas vähe.

Siinmail puhkenud suure tüli taga ÜRO kompakti ehk ränderaamistiku teemal, mida ühed peavad saatanlikuks lõksuks ja teised nimetavad mitte kedagi mittemillekski kohustavaks tühitekstiks, on samuti sees dilemma inimeste üheaegse puudujäägi ja liiasuse kohta. Kompakti lugedes pole kusagilt võimalik selgelt välja lugeda, kas selle koostajate arvates elab maakeral liiga palju või liiga vähe inimesi. Hinnangut inimeste koguhulgale välditakse, mis on märk koostajate suurtest praktilistest kogemustest ülikeeruliste probleemide näilislahendamisega ja kiiduväärsest poliitkorrektsusest.

Valdavalt jääb sellest tekstist kajama väljaütlemata seisukoht, et inimesed jaotuvad ebaühtlaselt ja kõik riigid peavad selle valdkonna käsile võtma. Kaks maailmaorganisatsiooni (ÜRO, IOM) on enda arvates sellele ammusele ja ammu ülepea kasvada ähvardavale probleemile lahenduse leidnud. Rahvastikuprobleemidega toimetulekuks peaks hakkama praegu spontaalselt toimivaid rändevoogusid eesmärgipäraselt suunama. Mis võimaldaks kahjusid mitte üksnes minimeerida,vaid muuta murekoht hüveks.

Selleks tuleks rände sihtriikides teha eelkõige selgitustööd, et nad hakkaksid suhtuma paremini mujalt saabuvatesse inimestesse, et riigid võtakssuurema vastutuse. Seda ka siis, kui sisseränne kasvab kümneid, sadu või isegituhandeid kordi. Niisugune lahendus pole paraku tõsiseltvõetav.

Kompaktis ei räägita problemaatilise (massi)migratsiooni algpõhjustest, milleks on inimeste liiga suureks kasvanud hulk Maal ja elatustaseme drastiline erinevus. Umbes miljard inimest on rikkad ja 6,7 miljardit vaesed. 2050. aastaks prognoositakse Maa rahvastikuks vähemalt 10 miljardit inimest. Rikkaid on siis tõenäoliselt endiselt 1 miljard.

Thomas Malthus (1766-1834) ennustas oma kuulsas essees, et rahvaarvu pidurdamatu kasv tekitab vaesust ja viletsust, järelikult tuleb seda üldisepikaajalise kasu nimel kuidagi piirata. Inimesi elas siis Maal ligi miljard ehk niipalju, kui praegu on elanikke kokku kõrge elatustasemega riikides ja rikkaid madala elatustasemega riikides. Malthus rääkis eelkõige inimeste toitmise vajadusest, mis arenevat tema hinnangul aritmeetilises progressioonis. Seda erinevalt rahvaarvust, mis elamistingimuste paranemise tõttu kasvab geomeetrilises progressioonis. Sedalaadi prognoos pidas paika enam kui 200aastat tagasi.

Ei ole vähimatki kahtlust, et niisugune eeldus, nagu oleks maailmamastaabis toimuva rahvastikuplahvatuse tagajärgi võimalik lahendada olemasolevate tendentside säilides üksnes inimesi paremini ümber paigutades, on ekslik, ebasiiras ja eluvõõras. Kompakti koostajad oleksid justkui pärit hoopis teisest, ideaalsest maailmast, kus kõik on üksteisele vennad ja õed, kus ei ole kurjust, ahnitsemist ega püüdu teiste arvelt kasu lõigata. Maailma mitteideaalsus on peamine põhjus, miks kerkivad üles üha uued ja uued probleemid ka konkreetsete riikide puhul, kus inimesed näevad reaalseid ja kasvavaid ohtusid oma senisele eluviisile ja elustandardile.

Just keeruliste probleemide puhul tasub olla ja peab olema realist. Tuleb endale tunnistada, et rahvastikuplahvatuse on esile kutsunud inimtegevus, teaduse ning tehnoloogia abil loodud hüved. Selles mõttes on rahvastikuprobleemid samasugused nagu keskkonnaprobleemidki, mis on soodsaarenguga kaasnev negatiivne tagajärg.

Erinevalt keskkonnaprobleemidest, kus räägitakse väga selgelt nn kasvupiiridest, võetakse inimkonna hüppelist kasvu justkui kõrgemalt poolt etteantud paratamatusena. Mis aga on täpselt samal määral paratamatu, nagu on paratamatu keskkonna saastamine inimtegevuse tagajärjel. Praegu mõistetakse, et keskkonnakollapsi vältimise ainuke võimalus on saastamise vähendamine, samas kui saastamiskoormuse ühtlasem jagamine lükkaks kliimakatastroofi üksnesajaliselt edasi. Rahvastikuprotsesside osas jätkatakse aga uneskõndi ilmselt senikaua, kuni see on veel vähegi võimalik.

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.