Kaul Nurm: Eesti valitsus viib meid regionaalpoliitilise katastroofini

Eesti riik saab endale Reformi- ja Keskerakonna valitsuskoalitsioonide pikaajaliste valikute tulemusena uuel Euroopa Liidu finantsperioodil Tallinna poole tugevalt kaldu oleva regionaalpoliitika, mis üksnes kiirendab muu Eesti tühjaksjooksmist.

Lisaks võtab see meie maksumaksjate taskust lisamiljardi. Vabaerakond soovib taolise vastutustundetu rumaluse realiseerumist veel vältida.

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal SKT elaniku kohta Tallinnas 26 500 eurot ja Põlvamaal üksnes 6 600 eurot, ehk see vahe on neljakordne. Selle vahetu tulemusena on aastatel 2004-2017 Harjumaa elanike arv kasvanud ülejäänud Eesti arvel 46 000 inimese võrra.

Väljaränne on Eestist olnud teistesse EL-i liikmesriikidesse samal ajaperioodil kokku 62 000 inimest, sisseränne 30 000 inimest. Rändesaldo on seega -32 000 inimest. Sedagi on rohkem kui Valga maakonna jagu inimesi.

Praxise ja Riigikogu kantselei erinevad uuringud ja analüüsid ütlevad, et meil on alates EL-iga liitumisest 11 maakonda 15-st suhtelises taandarengus, kolm püsivad praktiliselt paigal ning jõudsalt areneb üksnes Harjumaa koos Tallinnaga.

Euroopa Liidu ühisturust

Meie hädad hakkavad pihta sellest, et me ei tunne jätkuvalt EL-i toimimise protsesse ja aluspõhimõtteid. Me üritame seetõttu uue EL-i eelarveperioodi läbirääkimistel Euroopa Komisjonile peale suruda kaalutlemata seisukohti, mis kogu ühenduse territooriumil mitterakendatavuse tõttu jäävadki tähelepanuta.

1944. aastal lepiti Teise maailmasõja liitlaste poolt Bretton Woodsi linnas USA-s kokku sõjajärgne maailma majandus- ja kaubandusarhitektuur. Selle süsteemi loojad, USA rahandusminister Henry Morgenthau, USA riigikassa vanemametnik Harry Dexter White ja Suurbritannia valitsust esindanud majandusteadlane John Maynard Keynes pidasid samal ajal maha ühe väga olulise vaidluse.

Nimelt väitis Suurbritannia valitsust esindanud Keynes, et ülemaailmne vabakaubandus saab olla jätkusuulik üksnes siis, kui selles positiivse kaubandusbilansiga riigid jagavad oma tulu ümber sellest kaotavate riikidega. Ta pani lauale plaani „use-it-or-lose-it“ mehhanismiga, mis oleks kohustanud vabakaubandusest võitjaid riike suurendama importi võlgnikriikidest, investeerima ja ehitama tööstuseid võlgnikriikidesse või tegema neile annetusi. Ameeriklased selle plaaniga ei nõustunud.

See plaan on hiljem realiseerunud Euroopa Liidus, mis on vabakaubanduse seni edukaim projekt Euroopa kontinendile. Ühisturu loomist kannustas idee, et kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine viib kõigi nende ressursside efektiivse paigutuseni ühenduse territooriumil. Et vabakaubandusele ka valijate pidev mandaat saada, selleks tuli välja töötada tulude ümberjaotamise mehhanismid.

Erinevalt EKRE-st ei pea Vabaerakond võimalikuks Eesti väljaastumist ülemaailmsest tööjaotusest ja vabakaubandusest ning Euroopa majandus-, rahandus- ja tolliliidust. Küsimus taandubki pigem sellele, kuidas nendest protsessidest Eesti riigile ja rahvale tervikuna parim välja võtta.

Struktuurifondidest

Vabakaubandusest tekkinud hüvede ümberjagamist nähti ette juba 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingutega Euroopa Majandusühenduse loomisel. Asutati Euroopa Sotsiaalfond, mille kaudu rahastati tööpuuduse leevendamist ning jagati riigiabi väikeettevõtluse arendamiseks vähemarenenud piirkondades.

1967. aastal moodustas Euroopa Komisjon regionaalpoliitika peadirektoraadi ja 1975. aastal loodi Euroopa Regionaalarengu Fond. Brittide poolt liitumisläbirääkimistel esitatud nõudmistena sai regionaalarengu fondi kandvaks ideeks vaesemates piirkondades infrastruktuuri arendamine ning majanduse ja tööstuse restruktureerimine.

Kreeka, Hispaania ja Portugali liitumine tingis selle, et 1992. aastal sõlmitud Euroopa Liidu lepinguga laiendati veelgi regionaalsete toetuste ümberjagamise mehhanisme – Euroopa Ühenduse asutamislepingut täiendati sotsiaalmajandusliku ühtekuuluvuse poliitikaga. Loodi Ühtekuuluvusfond, mille rõhuasetused on transpordi infrastruktuuri arendamisel ja keskkonnaprojektidel.

1. jaanuarist 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga süvendati regionaalset ümberjagamist veelgi. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 alusel võttis liit kohustuse välja töötada ja rakendada meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.

Kõigi nende protsesside ja kokkulepete tulemusena on Euroopa Liit jõudnud tänaseks seisu, kus liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust (SKT) jaotatakse ühenduse tasandil ümber 1% ja ühenduse enda eelarvest ca 80% vahenditest vaesematesse piirkondadesse.

Liikmesriikide klassifitseerimisest

Euroopa Liidul on struktuurifondide toetuspoliitikate süsteemseks ja efektiivseks rakendamiseks loodud oma kindel metodoloogiline alus. Selleks on liikmesriikide ja nende piirkondade territoriaalüksuste liigitus Eurostatis (NUTS 2), kus võrreldakse piirkondade SKT-d elaniku kohta ostujõu standardi järgi Euroopa Liidu keskmisesse. 28 liikmesriiki on tänaseks end jaotanud 281 regiooniks.

Euroopa Komisjon on nüüd need riigid ja piirkonnad klassifitseerinud oma poliitikate rakendamiseks kolme põhilisse gruppi. Esimese osa moodustavad vähemarenenud piirkonnad, kus SKT ostustandardi järgi on EL-i keskmisest kuni 75%. Finantsperioodil 2014-2020 said selle grupi riigid EL-ilt toetust kuni 2,59% ulatuses oma riigi SKT-st. Nii sai Eesti riik EL-i struktuurifondide toetuseks kokku 3,5 miljardit eurot, lisaks maaelu arengukava toetuseks 823 miljonit eurot ja kalandusfondi toetuseks 101 miljonit eurot. Eesti riigil lasus kõigi nende meetmete täiendav kohustuslik omafinantseerimine 15% tasemel.

Teise grupi moodustavad üleminekupiirkonnad, kus SKT näitaja jääb 75% ja 90% vahele EL-i keskmisest. EL rahastab neid piirkondi juba oluliselt väiksemate summadega ja liikmesriikidel lasub siin toetuste kohustuslik kaasfinantseerimise kohustus 45%. Kolmandasse gruppi kuuluvad enamarenenud piirkonnad, kus SKT elaniku kohta on üle 90% EL-i keskmisest. Veelgi vähenev EL-i toetuse tase käib siin käsikäes riikide omaosaluse kasvuga, see suhe on neis piirkondades juba 40/60.

Finantsperioodi 2021-2027 toetuste määramisel võtab nüüd EL arvesse liikmesriikide 2014.-2016. aastate SKT kaalutud keskmist. See näitaja on Eestis esimest korda üle 75%. Seda keskmist veab üksnes Tallinn ja Harjumaa, kus SKT on 110% EL-i keskmisest, kuigi ülejäänud Eestis on see jätkuvalt alla 60%.

Euroopa Komisjoni pakkumisest

Selle muutuse tulemusena on nüüd Euroopa Komisjon teinud maikuus Eestile ettepaneku uue finantsperioodi struktuurifondide toetuseraldiseks kokku summas 2,915 miljonit eurot, mis moodustab vähem kui 1,55% Eesti SKT-st. Samal ajal osaleb Eesti riik EL-i eelarves selle toetuse finantseerimisel ca 200 miljoni euroga aastas, mis kasvab võrreldes eelmise perioodiga.

Teise olulise erinevusena tõuseb nüüd Eesti riigi kohustuslik siseriiklik toetuste kaasfinantseerimine seniselt 15%-lt 45%-ni. Paljudel struktuurifondide toetuste juhtudel rakendab Eesti riik kaasfinantseerimise nõuet edasi toetuse lõppkasutajale, ehk need kohustused tõusevad sarnaselt riigile nüüd ka omavalitsustele, ettevõtetele ja kolmandale sektorile. Kokku tõuseb kohustuslik omaosalus uuel perioodil võrreldes käimasolevaga ca 900 miljonit eurot.

Tallinna jõukuse kasv avaldab sarnast mõju ka maaelu arengukava ja kalandusfondi riigi kohustuslikule kaasfinantseerimisele. Tänasel finantsperioodil kaasrahastab Eesti riik neid fonde vastavalt 169 ja 29 miljoni euroga. EL-i toetuse olulisel vähenemisel ja Eesti omaosaluse kolmekordsel tõusul tuleb edaspidi ka siia leida riigieelarvest ca 400 miljoni eurone lisafinantseerimine.

See kõik kokku tähendab nüüd seda, et Eesti riigi, omavalitsuste ja ettevõtete EL-i toetuste kaasfinantseerimine tõuseb uuel finantsperioodil ca 1,3 miljardi euro võrra, EL-i poolne finantseerimine aga oluliselt väheneb. Ehk neli korda Tallinnast väiksema keskmise SKT-ga Põlvamaa peab nüüd europrojektide kaasfinantseerimiseks leidma sarnaselt Tallinnale 45% omavahendeid. See muudab need toetused regressiivseteks.

Vabaerakonna seisukohast

Vabaerakond soovib Tallinna-keskse regionaalpoliitika lõpetamist Eesti jagamisega kaheks majanduspiirkonnaks. Selleks peaks valitsus taotlema vastava Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse alusel Eestile erandit majandusterritooriumi kaheks jagamisega: 425 000 elanikuga Tallinna linn ja 891 000 elanikuga muu Eesti. Just selle erandi kiirendatud korras rakendamist uuel finantsperioodil tulekski Euroopa Komisjoniga juba täna läbi rääkida.

Seda tuleks põhjendada enamus teistes liikmesriikides rakendamisel praktikat järgides ülisuure sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega ja EL-i aluslepingutes fikseeritud toetuspõhimõtete olemusega. Selle tulemusena tõuseks EL-i struktuurifondide toetus Eestile vähemalt 3,011 miljardi euroni ja väljaspool Tallinna linna säiliks jätkuvalt kordades madalam kohustuslik omaosalus. Toetustest ei jääks ilma ka pealinn, kuigi omaosalus tõuseks seal enamarenenud piirkonnana 60%-ni.

28 EL-i liikmesriigist on sellistele reeglitele oma majandusterritooriumi mitmeks piirkonnaks jagamisega vastanud lausa 23 liikmesriiki. Ühe piirkonnana jätkavad EL-is üksnes Eesti (rahvaarv 1,3 miljonit elanikku), Läti (2,0 miljonit), meist territooriumilt viis korda väiksem Küpros (1,2 miljonit), Saaremaa suurune Luksemburg (583 tuhat) ja Muhu saarega võrreldav Malta (437 tuhat).

Paljud riigid on loonud mittehalduslike statistilisi piirkondi just põhjusel, et mitte lasta pealinna kõrgemal elatustasemel vähendada EL-i regionaalpoliitika vahendeid ja nende kättesadavust oma riigi vähemarenenud piirkondades.

Läti ei ole seda teemat enda jaoks tõstatanud üksnes põhjusel, kuna nendel on kogu majandusterritooriumil SKT EL-i keskmisesse vaid 64% ja neile rakenduvad jätkuvalt kõrgeima võimaliku määraga EL-i toetused koos madalaima kaasfinantseerimise kohustusega.

Leedus, sarnaselt Eestiga, tõusis SKT EL-i keskmisesse aastatel 2014-2016 esimest korda üle 75% piiri. Vastuseks arvutas Leedu valitsus kiiresti välja, et kui finantsperioodil 2007-2013 saadi EL-i struktuurifondide toetusi 6,885 miljardit eurot ja finantsperioodil 2014-2020 6,901 miljardit eurot, siis varasemate tingimuste samaks jäädes saavad nad üleminekupiirkonnana uuel finantsperioodil toetusi vaid 4,1 miljardit eurot, ehk EL-i poolne toetus väheneks ca 2,7 miljardit eurot.

Sellest tulenevalt otsustas Leedu valitsus juba 6. jaanuaril 2016. aastal jagada oma majandusterritooriumi kaheks mittehalduslikuks territooriumiks: Vilnius ja seda ümbritsev maakond ning ülejäänud Leedu. Vaid 10 kuud peale Leedu valitsuse otsuse edastamist Euroopa Komisjonile see taotlus ka rahuldati. Meie valitsused magasid selle teema aga maha nii 2013. kui 2016. aastal.

Valitsus püüab nüüd halva asja juures teha head nägu ja on asunud Euroopa Komisjonis taotlema erandit Eesti riigi kaasfinantseerimise määrade alandamiseks olukorras, kus kõik teised riigid on selle teema enda jaoks majandusterritooriumi jagamisega ära lahendanud. Valitsuse taoline taotlus pööraks kogu EL-i rahastamismudeli ümber, mistõttu puudub sel ka selge perspektiiv.

Oleme korjanud suvi läbi allkirju samasisulisele petitsioonile rahvaüritustel, et tuua see arutelu peagi riigikogusse. Vabaerakond peatab Tallinna-keskse regionaalpoliitika, sest see käib meile riigi ja rahvana üle jõu.

Kaul Nurm

Vabaerakonna aseesimees.