Kaul Nurm: miks Leedu võidab ja Eesti kaotab eurotoetusi?

Kaul Nurm

Nii Eesti, kui Leedu valitsustele oli juba 2013. aastaks teada, et majandusprognooside kohaselt hakkab hiljemalt 2016. aastaks meie riikide SKT elaniku kohta ostujõu standardi järgi ületama 75% EL-i keskmisest.

Vaatleme siis, mida kaks sarnase arenguga naaberriiki sellest järeldasid?

Euroopa Liit (EL) on struktuurifondide toetuste eraldamiseks jaganud liikmesriigid või nende piirkonnad kolme kategooriasse: vähemarenenud piirkonnad on sellised, kus sisemajanduse kogutoodang (SKT) ostujõu standardi järgi elaniku kohta on alla 75% EL-i keskmisest, üleminekupiirkondades on see 75% ja 90% vahel, ja enamarenenud piirkondades üle 90%.

Siiani on kehtinud EL-i struktuurifondide toetuste jagamisel seegi põhimõte, et vähemarenenud piirkondadele ulatub ühenduse poolne finantseerimine 75%-ni ja liikmesriigi kaasfinantseerimise määr on 25%, üleminekupiirkondadele on need toetuse määrad vastavalt 55% ja 45% ning arenenud piirkondadele 40% ja 60%.

Tulenevalt sellest, et enne tänase EL-i eelarve kinnitamist olid liikmesriikide eelarved viimasest majanduskriisist väljumata ja jätkuvalt defitsiidis, otsustati selleks perioodiks EL-i finantseerimise määrasid tõsta: vähemarenenud piirkondadele ulatus EL-i poolne toetuste finantseerimise määr 85%-ni, üleminekuriikidele 60%-ni ja arenenud riikidele 50%-ni.

Hilisem statistika on üksnes kinnitanud varasemaid prognoose. 2016. aastal oli EL-i keskmine SKT elaniku kohta 29 200 eurot. Leedus oli see 22 000 eurot, ehk 75,3% EL-i keskmisest. Ka Eesti jõudis 21 900 eurose keskmisega esimest korda üle 75% künnise.

Sarnane on ka kahe riigi ettevõtluse ja jõukuse kontsentreerumine ümber pealinna. Näiteks Vilniuse ja tema rõngasmaakonna keskmine SKT elaniku kohta oli 109% EL-i keskmisest, ülejäänud Leedul oli see aga 62%. Eestis oli Tallinna ja Harjumaa keskmine 110%, samas kui ülejäänud Eestil jäi see number alla 60% EL-i keskmisest.

Seega teadsid nii Eesti, kui Leedu valitsused juba varakult, et uuel EL-i finantsperioodil käsitletakse meie riike üleminekupiirkondadena, mis toob kaasa kaks olulist muutust:  EL-i toetuste üldsummad vähenevad ja riikide finantseerimiskohustused suurenevad.

Leedu jagamisest kaheks piirkonnaks

Leedu valitsus arvutas kiiresti välja, et kui finantsperioodil 2007-2013 saadi EL-i struktuurifondide toetusi 6,885 miljardit eurot ja finantsperioodil 2014-2020 6,901 miljardit eurot, siis varasemate tingimuste samaks jäädes saavad nad üleminekupiirkonnana uuel finantsperioodil toetusi vaid 4,1 miljardit eurot, ehk EL-i poolne toetus väheneb 2,7 miljardit eurot.

Sellest tulenevalt otsustas Leedu valitsus juba 6. jaanuaril 2016. aastal jagada Leedu kaheks mittehalduslikuks territooriumiks: Vilnius ja seda ümbritsev maakond ning ülejäänud Leedu. Varem on sama teed samade argumentidega läinud ka Iirimaa ja Sloveenia.

Kehtiv Euroopa ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS) on seadustatud 26. mail 2003. aastal vastuvõetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega. Vaid 10 kuud peale Leedu valitsuse otsuse edastamist Eurostatile, s.o. 21. novembril 2016. aastal, võeti vastu uus Komisjoni määrus, millega kehtestatigi Leedus kaks territoriaalüksust.

Euroopa Komisjon esitas selle aasta mais ja juunis liikmesriikidele EL-i finantsperioodi 2021-2027 eelarve moodustamise ettepanekud, sh struktuurivahendite jaotuse. Leedukatele pakutakse sellega 6,4 miljardit eurot, mis on, arvestades Brexiti mõju ja üldist struktuurivahendite vähenemist, hea tulemus. Leedukad kavatsevad nüüd toetuste üldsummat kahe territooriumi argumendiga veelgi suuremaks ja finantseerimise omaosalust väiksemaks kaubelda.

 Eesti jagamisest kaheks piirkonnaks

Eesti käitumine on olnud sootuks vastupidine, ka teemat ennast on aastaid maha salatud. On vaid räägitud sellest, et Eestil on hästi länud, et Eesti on saanud jõukamaks, kuid see jutt on tõene üksnes Tallinna ja selle“kuldse ringi“ suhtes. Valitsus on pidanud Eesti jagamist kaheks EL-i struktuurifondide toetuste taotlemise eesmärgil riigi mainet kahjustavaks, ja on sellest loobunud. Valitsus kinnitas Eesti lähtekohad Euroopa Liidu 2021-2027 eelarveperioodi läbirääkimisteks, milles asuti seisukohale, et Eesti on valmis lausa suurendama oma panust EL-i toetuste finantseerimisse.

Ka rahandusministeerium on asunud eksitama Eesti avalikkust. Esmalt öeldi, et Eesti jaotamine mitmeks NUTS2 piirkonnaks oleks vastuolus kehtivate reeglitega. Siinkohal viidatakse eelpool juba käsitletud määruse artikli 3 lõikele 2, mille kohaselt peab NUTS2 piirkonnas olema minimaalselt 800 000 elanikku. Erandina võib mõne piirkonna rahvaarv olla küll väiksem, aga sellisel juhul peab riigi piirkondade rahvaarvu keskmine olema vähemalt 800 000. Eesti praegune rahvaarv ei võimalda seda reeglit täita. Siinkohal puudub ka vaidlus.

Rahandusministeerium jätab aga üldsust teavitamata, et vastavalt sama määruse artikli 3 lõikele 5 on võimalikud ka erandid sõltumata rahvaarvust. Nimelt võidakse teatavate mittehalduslike üksuste puhul teha erand nendest piirmääradest eriliste geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu, eeskätt saartel ja äärepoolseimatel aladel.

Rahandusministeerium on tänaseks oluliselt korrigeerinud ka hinnangut selles osas, kui suur oleks Eesti kaheks jagamisest tulenev rahaline kasu. Pärast Euroopa Komisjoni poolt tehtud eelarve läbirääkimiste ettepanekuid on ministeerium esialgset hinnangut – 700 miljonit eurot – revideerinud uue hinnanguga 100 miljonile eurole. Praegusel finantsperioodil saab Eesti EL-ist ca 3,5 miljardit ja uuel esialgse ettepaneku kohaselt ca 2,9 miljardit eurot struktuurifondide toetusi.

Mille aga valitsus Eesti avalikkuse ees üldse maha on vaikinud, on asjaolu, et koos üleminekupiirkonna staatusega tõuseb uuel finantsperioodil ka Eesti riigi omaosalus tänaselt 15%-lt 45%-le. Minu hinnangul tekib sellega Eesti riigieelarvele täiendav 600-900 miljoni eurone (ehk 30% 2,9 miljardist eurost) surve, millele hetkel puudub rahaline kate. Me kas tõstame makse, jätame midagi tegemata või rahastame EL-i toetustega ka kõige elementaarsemaid riigi kohustusi? See aga muudab toetuste iseloomu, need natsionaliseeritakse.

On kahetsusväärne, et Eesti valitsus on otsustanud seega arendada EL-i teisi liikmesriike Eesti maapiirkondade arvelt. Olen petitsiooni „Jagame Eesti Euroopa Liidu toetuste taotlemisel ja rakendamisel kaheks piirkonnaks“ algatajana sellele valehäbile ja võltsvagadusele aga kategooriliselt vastu.

Kaul Nurm
Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor 1992–2016,
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) liige 2005–2015

Vaata ka seonduvat videolugu: VIDEO: Kaul Nurm selgitab, miks oleks vaja jagada Eesti kaheks.

Kaul Nurm

Vabaerakonna aseesimees.