Kaul Nurm: mis seos on vabakaubandusel regionaaltoetustega?

Minu hinnangul peaksime me hakkama toetame Euroopa Liidu Globaliseerumise Negatiivsete Mõjude Tasandusfondi loomist,  kirjutab Kaul Nurm.

Vabaerakond seisab ülemaailmse vabakaubanduse eest ja me toetame WTO kaubandussüsteemi kaasajastamist, me suuname Euroopa Liitu efektiivsele siseturu toimimisele, me soodustame kaubandust Eesti ja kolmandate riikide vahel ning me soovime Eestis näha võimalikult palju välisinvesteeringuid.

Nendes seisukohtades te tunnete tavaliselt ära Reformierakonna. Ma püüan järgnevalt lugejatele selgitada, mille poolest Vabaerakonna seisukohad Reformierakonna omadest erinevad. Selleks on ennekõike kaks omavahel lahutamatult seotud mõistet: õiglane vabakaubandus ja regionaaltoetused.

Unistused rikkaks saamisest

Jõukaks saamisest on sajandeid unistanud kõik riigid ja rahvad. Et tänapäeval rikkaks saada, selleks tuleb osaleda rahvusvahelises tööjaotuses. Et aga rahvusvahelises tööjaotuses osaleda, selleks on vaja ligipääsu turgudele, ehk on vajalik kaupade, teenuste, kapitali ja ka inimeste vaba liikumist. See ei ole iseenesest mõistetavus.

1944. aastal kogunesid Teise maailmasõja liitlaste poole esindajad Bretton Woodsi linna USA-s, et leppida kokku sõjajärgne maailma majandus- ja kaubandusarhitektuur. Tänaseni kehtiva vabakaubandussüsteemi üks loojatest, USA rahandusminister Henry Morgenthau pani oma avakõnes elama järgmise unistuse:

Me oleme siin selleks, et pühendada ennast hädavajalikeks sammudeks dünaamilise maailmamajanduse loomisel, milles iga riigi rahvad on võimelised realiseerima oma potentsiaali rahus; on võimelised läbi oma tööstuse, oma leidlikkuse, oma säästlikkuse tõstma oma elustandardit ja nautima kasvavalt materiaalse progressi vilju maa peal, olles loodusrikkustega lõpmatult õnnistatud. See on asendamatu vabaduse ja turvalisuse nurgakivi. Kõik muu peab olema sellele ehitatud. Võimaluste vabadus on kõikide teiste vabaduste vundament.

Uus kaubandussüsteem ja selle kesksed institutsioonid loodi siiski äärmiselt USA-kesksena. Alus pandi nii Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF), Maailmapangale kui ka Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO). IMF-i ülesandeks oli maailmamajanduse sidumine dollariga, vahetuskursside stabiliseerimine ning lühiajaline laenamine likviidsusprobleemidega riikidele. Maailmapangale anti pikaajaliste laenudega riikide infrastruktuuride ülesehitamise ülesanded. WTO roll oli tagada erinevatele turgudele vaba ligipääs.

Kes tunneb aga vähegi WTO lepingute sündimise loogikat, see ka teab, et iga hilisem WTO-ga liituja on saanud järjest viletsamaid kaubandustingimusi, kuna kõik eelnevad klubi liikmed kasutavad alati oma eelisõiguseid nende lepingute kooskõlastamisel. USA on olnud selle kõige keskmes. Ja kui majanduseksperdid räägivad veel vabakaubandusest, siis see sõna võetakse juba sageli jutumärkidesse, kuna kaubandustariifide alandamistel pole kaubanduslepingutes enam ammu mitte kõige kaalukam roll, vaid järjest rohkem kerkivad esile mittetariifsed kaubandusbarjäärid.

Kuid juba siis koostas briti majandusteadlane John Maynard Keynes Suurbritannia ametliku seisukoha, et ülemaailmne vabakaubandus saab olla jätkusuulik üksnes siis, kui selles positiivse kaubandusbilansiga riigid jagavad oma tulu ümber sellest kaotavatele riikidele. Lauale pandi plaan „use-it-or-lose-it“ mehhanismiga, mis oleks kohustanud võitjaid riike suurendama importi võlgnikriikidest, investeerima ja ehitama tööstuseid võlgnikriikidesse või tegema neile annetusi. USA mõistagi selle plaaniga ei nõustunud.

Hiljuti tegi Henry Kissinger Financial Times’is  avalduse, kus ta oletas, et Ameerika Ühendriikide president Donald J. Trump võib osutuda ajaloos üheks selliseks isikuks, kes ilmuvad aeg-ajalt, et kehastada mingi ajastu lõppu ja survestada seda loobuma oma vanadest tõekspidamistest. Mõistagi käis jutt NATO-st ja julgeolekupoliitikast ning Trumpi mittekonventsionaalsest tegutsemisjoonisest.

Kissingeri avaldus iseloomustab tegelikult veelgi täpsemini transatlantilise liidu kõige ulatuslikuma rahuaja projekti – senise vabakaubandussüsteemi – kokkuvarisemist. Õigemini on USA ise lahti ütlemas kaubandussüsteemist, mis oli disainitud võimendama Ameerika Ühendriikide majandushuve. Maailma vabakaubanduskeskuse rolli on tänaseks üle võtmas hoopis Euroopa Liit.

Euroopa Liidu ühisturg

1. jaanuarist 2009. aastal jõustunud Euroopa Liidu leping loob ühisturu ning tagab ühenduse sisese inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise. Viiendaks põhivabaduseks on saamas andmete vaba liikumine. Sisse on seatud ühised konkurentsi, maksustamise ning õigusaktide ühtlustamise reeglid. Loodud on ühine tolliliit ning majandus- ja rahandusliit.

Euroopa Liit on seega loonud 28 liikmesriigi ja 512 miljoni elanikuga ühisturu, mis on läbi ajaloo Euroopa kontinendi seni kõige edukam majandusliku integratsiooni protsess. Vabaerakond ütleb ka edasisele majanduslikule integratsioonile selge „jah“, kuid poliitilisele föderaliseerumisele kindla „ei“.

Me toetame Euroopa Liidu jätkuvat laienemist ja peame mõistlikuks lähema 10 aasta perspektiivis liitumiskõnelusi selliste kandidaatriikide või potentsiaalsete liitujatega nagu Island, Makedoonia, Montenegro, Serbia, Albaania, Kosovo ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Toetame ka kõikide idapartnerlusriikidele (Armeenia, Aserbaidžaan, Georgia, Moldova ja Ukraina, teatud mööndustega isegi Valgevene) Euroopa Liiduga majandusliku integratsiooni esimese etapina vähemalt EL-i tolliliidu liikme staatuse andmist. Selline pakkumine tuleks siduda majanduslike reforminõuete ja kuulumisega Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni. Sellisel juhul võiks järgmise 10 aasta perspektiivis kuuluda EL-i tolliliitu vähemalt 675 miljonit elanikku. Ühine tolliliit annaks EL-iga kaugemas tulevikus liituvatele kandidaatriikidele võimaluse majandusliku konvergentsi tekkimiseks kulutamata selleks EL-i maksumaksjate vahendeid.

Peame oluliseks, et Euroopa Liidu liikmesriigid loobuksid üksteise vahel varasemalt sõlmitud kahepoolsetest investeeringute kaitse lepingutest, mida asendab ühisturu õigus, ja et uusi investeeringute kaitse lepinguid kolmandate riikidega sõlmiks edaspidi üksnes Euroopa Liit kõikide liikmesriikide nimel.

Euroopa Liidu ühisraha – euro – on ühisturu toimimise oluline komponent. Oleme seisukohal, et kõik Euroopa Liidu liikmed peaksid ühinema euroga ja kuuluma euroalasse, et välistada rahakursi manipulatsioonidega euro vastu eeliste loomist oma liikmesriikide majandustele.

Euro tagamise meetmeid tuleb tugevdada üksnes ulatuses, mis on hädavajalikud ühisraha stabiilsuse loomiseks. Sel eesmärgil tuleb Euroopa Stabiilsuse Mehhanism ümberkujundada Euroopa Valuutafondiks, mis võtab sh Rahvusvaheliselt Valuutafondilt üle kõik Euroopa Liiduga seotud ülesanded.

Riikide ja majandusblokkide vahelised WTO lepingud on ja jäävad veel kauaks ajaks globaalse kaubandussüsteemi oluliseks osaks. Nendes kaubanduslepingutes tuleb jätkata ülemaailmsete kaubandussuhete harmoneerimisega: ekspordi- ja imporditariifide ning mittetariifsete kaubandusbarjääride (litsentsid, load, regulatsioonid, nõuded jms) ühtlustamise ja eemaldamisega, ebaseadusliku riigiabi ning dumpinguvastaste meetmete ja kontrolli rakendamise, avalikele hangetele ligipääsu võimaldamise, intellektuaalomandi kaitse, välisinvesteeringute võimaldamise, kaubandusvaidluste lahendamise jms tegevusega.

Kuid on üks valdkond, kus Vabaerakond kehtestab ennast konservatiivsena. Eesti riik peab nimelt jätkama kolmandatest riikidest ajutise töö- ja elamisloaga pärit tööjõule kontrollitud kvoodisüsteemi rakendamist. Peame mõistlikuks, et kehtestatud kvootide alusel väljastataks töö- ja elamislubasid konkureerival alusel vastavalt meie riigi majanduslikele, poliitilistele ja rahvuslikele huvidele. See protsess peab olema avalikult kontrollitav ja jälgitav.

Õiglane vabakaubandus

Ja nüüd ma jõuan siis vabakaubanduse aspektideni, kus Vabaerakond selgelt eristub Reformierakonnast. Esiteks oleme me seisukohal, et kaubandussüsteemi tuleb muuta õiglasemaks, et tagada aus konkurents. Ka maksumaksjatele tuleb odavam tegeleda globaliseerumise negatiivsete protsesside põhjuste, mitte tagajärgedega.

Näiteks on maailmas sõlmitud palju keskkonnakaitselisi konventsioone, mida järgivad riigid asetavad neis tegutsevad ettevõtted oma kaupade ja teenustega rahvusvahelisel turul ebasoodsamasse konkurentsiseisu võrreldes nende riikide ettevõtetega, kes neid konventsioone ei järgi.

Paljud tööstusriigid, eesotsas põhjamaadega, on kuulutanud kliimamuutuse üheks suurimaks globaalseks ohuks. Et suruda kliimamuutus 2 kraadi piiridesse, mis on kriitiliselt vajalik ära hoidmaks suuri looduskatastroofe tulevikus, tuleks selle järgi kohandada ka kogu maailma tootmis-, investeerimis- ja kaubandusstruktuur.

Paljud vabakaubanduslepingud aga tsementeerivad 20. sajandist pärit arusaamasid keskkonnakaitsest, mis on jätkuvalt lahtiseotud kaubandusest, kus CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside saastet ei käsitleta endiselt ühiskonna kuluna. Samuti võimaldavad need lepingud endiselt varjatud soodustusi (subsiidiumeid, maksuerisusi, riiklike ettevõtteid koos turgu moonutava sekkumisega, sissenõudmata keskkonnatasusid jms) fossiilsete kütuste eelistarbimisele.

Et sellist olukorda vältida ja stimuleerida kõiki riike keskkonnakaitse järgimisele, tuleks iga keskkonnakaitseline konventsioon arvutada ümber kaupade ja teenuste tootmishindu korrigeerivaks kaubandustariifiks ja seda tuleks rakendada nende riikide (ettevõtete) suhtes, kes nende kokkulepetega ei ühine või neid ei järgi.

Vabakaubanduslepingute kõige tähtsamaks peatükiks on kujunemas hoopis investeeringute kaitse, mis annab rahvusvahelistele investoritele õigused kaitsta oma huve lepinguriikide vastu. Arenenud tööstusriigid on kehtestanud igaüks oma sõltumatu kohtusüsteemi, mis on avalik hüve ja toimib õigusriigi põhimõtetel (kohtuvõimu sõltumatus, demokraatlikult loodud õigusnormid, avatud, õiglane, madalate kulude ja kõigile kättesaadava õigusabiga kohtumenetlus, apellatsioonmenetlused jms). Siseriiklikud vaidlused on seega alati nende riikide kohtusüsteemide küsimus ja siin ei tekigi kellelgi mingeid lisaküsimusi.

Välisinvestorid eelistavad asukohariikidega tekkivaid vaidlusi pidada aga selleks eraldi loodud rahvusvahelises eraarbitraažis, kui investorid tunnevad, et need riigid on nende õigusi või huve kahjustanud. Üldse sellise mehhanismi loomine vabakaubanduslepingutes väljendab tegelikult suurt usaldamatust lepinguriikide endi kohtusüsteemide vastu, mida kardetakse käituvat kohaliku riigivõimu käepikendusena.

Konfliktid ja vaidlused on rahvusvaheliste lepingute lahutamatu osa, kuid nende lahendamine on seega kõike muud kui selge. Esiteks sünnivad enamus rahvusvahelisi kaubanduslepinguid ise ebademokraatlikult. Teiseks peetakse neid vaidlusi vaid rahvusvaheliste lepingutega sätestatud ulatuses. Arbitraaž koosneb enamasti vaid kolmest rahvusvahelise õiguse juristist, kellel on voli välja mõista valitsustelt kümneid miljardeid dollareid praktiliselt iga liigutuse peale, kus ettevõtted tunnevad, et mõni uus seadus kahjustab nende kasumiootusi või tehtud investeeringute väärtust.

Vabakaubanduslepingute üle seni eraarbitraažis peetud vaidlustes, mis peavad põhinema „minimaalse sekkumise standardil“, viitavad tulemused pigem sellele, et arbiitrid eelistavad enamasti korporatiivseid huve avalikele huvidele. Lauale pannakse ka järjest uusi nõudeid, mida varem pole osatud ettegi näha.

Näiteks tänaseni kehtiva Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu (ingl kl NAFTA – North American Free Trade Agreement) alusel mõistis eraarbitraaž Ameerika jäätmekäitlusfirma S.D. Myers kasuks Kanada riigilt välja saamata jäänud tuluna 5,6 miljardit dollarit pärast seda, kui Kanada otsustas ühineda rahvusvahelise lepinguga toksiliste ainete ekspordi keelustamise kohta. Sõltumata sellest, et uut regulatsiooni kohaldati nii kohalikele, kui ka Kanadas tegutsevatele rahvusvahelistele firmadele ühtemoodi, asus USA firma selle muudatuse tõttu saamata jäänud kasu edukalt välja nõudma.

Senistes vabakaubanduslepingutes on seega keskkonnatasude määramise fundamentaalne printsiip „reostaja maksab“ sageli ümber pööratud, ja valitsused on olnud sunnitud maksma ise hüvitisi isegi juba selle eest, et ettevõtted ei reostaks.

Sama probleem tekib edaspidi ka avaliku huvi kaitsmisega. Nii ei julge nt Uus-Meremaa valitsus enam kehtestada uusi hoiatavaid siltegi suitsupakile, kartes, et neil tuleb selle eest kinni maksta USA tubakafirmade saamata jäänud tulu. Mis hakkab aga saama CO2 emissiooni, ravimituru, finantsturu või mistahes muu majandussektori uute piirangutega, kui mistahes uued asjaolud nende kehtestamist nõuavad?

Taolisele süsteemile on kaks alternatiivi, millega ka EL peaks arvestama. Üks on allutada kõik rahvusvahelistest lepingutest tulenevad vaidlused investeeringu asukohariigi kohtule. Teine alternatiiv on allutada taolised vaidlused riikidevahelisele tasandile, nagu seda tehakse täna ka WTO-s kaubandusvaidluste puhul.

Ei ole saladuseks, et rahvusvaheliste ravimitööstuse lobby on vabakaubanduslepingutesse alati jõuliselt sisse kirjutatud. Nii nõutakse kaubanduspartneritelt seaduste vastuvõtmist oma riikides, mis võimaldaksid suurkorporatsioonidel vaid juriidilisi, ärilisi ja tehnoloogilisi võtteid ära kasutades saada uusi monopoolseid ravimilitsentse ilma et odavamad ja efektiivsemad üldravimid jõuaksid niiviisi üldse turule. Nt on nõutud, et ravim, mida tuli varem 4 korda päevas manustada, mida on aga uuendatud ühekordselt päevas manustamisele, saaks automaatselt uue 20-aastase litsentsi koos monopoolse seisuga.

Omad ettekirjutused tehakse ka soodusravimite nimekirja lisatud ravimite kohta ainsa eesmärgiga tugevdada veelgi oma ravimitootjate intellektuaalomandi kaitset. Kõik need tegevused ei lähtu aga eesmärkidest suurendada ravimitööstuse taga oleva teaduse avatust ja innovatsiooni ning luua majanduslike stiimuleid ravimite hinna odavdamiseks.

USA-s asuvasse Roosevelt’i Instituuti koondunud majandusteadlased eesotsas Nobeli preemia laureaadi Joseph Stiglitz’iga on põhjalikult analüüsinud 2016. aastal USA ja 11 Vaikse ookeani riigi vahel allkirjastatud, kuid tänaseks Trumpi poolt tagasilükatud vabakaubanduslepingut (ingl kl TPP – Trans-Pacific Partnership) ja selle võimalike pikaajalisi mõjusid.

Nad on jõudnud oma arvutustes järeldusteni, et nt kaubandustariifide osakaal kaubanduslepingutes on USA ja 11 Vaikse ookeani riikide vahel jõudnud juba niigi miinimumini – keskmine tollitariif on vaid 2,7%. Samas on USA dollar nende riikide valuutade suhtes tugevnenud viimase 5 aastaga 26%. Järjest kallinev dollar muudab impordi USA-sse odavamaks, USA kaupade ekspordi nende riikide turgudele aga järjest vähem konkurentsivõimelisemaks. Kui dollar on tugevnenud USA majanduse toel, siis paljud riigid kasutavad oma majanduse konkurentsivõime suurendamiseks rahvusvahelistel turgudel hoopis oma valuutade vahetuskursside devalveerimist, ehk vahetuskursi manipulatsioone. Tänased kaubanduslepingud seda aga jällegi ei hõlma.

Tulemuseks on see, mida ei oodatud – USA investeeringud, tööstus ja töökohad kolivad järjest enam Aasia riikidesse, neis riikides toodetud kaupade import USA-sse aga järjest suureneb. Kui nt 2012. aastal USA kaubandusministeerium prognoosis, et samal aastal jõustunud USA ja Lõuna-Korea vaheline vabakaubandusleping peaks vähendama USA kaubandusdefitsiiti 13 miljardilt dollarilt 4 miljardile, siis 2016. aastaks oli see hoopis suurenenud 29 miljardile dollarile.

Kaubandustariifidesse tuleks seega sisse viia ka muude rahvusvaheliste konventsioonide mõju komponendid ettevõtete kaupade ja teenuste tootmishinnale alates karmimatest finantsturu regulatsioonidest ja rahapesu tõkestamise meetmetest ja lõpetades miinimumpalga nõuete ning töövõtjate muude sotsiaalse kaitse küsimustega.

Kaubandustariifid peaksid olema kõrgemad ka inimõigusi mittejärgivate autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide suhtes, et mitte võimaldada neil diktatuuridel võimul püsimist vabakaubanduse ja demokraatliku vaba maailma usalduse arvel.

Regionaaltoetused

Teine aspekt, kus Vabaerakond selgelt erineb Reformierakonnast, on suhtumine regionaalsetesse toetustesse. Ühisturu loomine ja vabakaubandus on otseselt seotud regionaalpoliitiliste toetustega. Euroopa Liidu loojad on nimelt aru saanud, et kui Keynes’i järgi ei toimu tulude ümberjagamist ühisturu loomisest „võitjate“ riikide ja piirkondade poolt „kaotajatele“ riikidele ja piirkondadele, siis see ühisturg varem või hiljem laguneb.

Sellest tulenevalt on juba EL-i aluslepingutesse kirjutatud olulised ümberjagamise põhimõtted. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174 ütleb näiteks järgmist:

Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.

Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.

Asjaomaste regioonide puhul pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.

Euroopa Liidu liikmesriikide SKT-st jaotatakse niiviisi ümber ca 1% ja ühenduse eelarvest ca 80% vahenditest. Nende eesmärkide saavutamise abimeetmeteks on eeskätt viie EL-i struktuuri- ja investeerimisfondi (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) toetuste rakendamine.

Vaid Eesti ja Läti paistavad siin silma suurte eranditena ja kulutavad suure osa  EL-i struktuurifondide vahenditest jätkuvalt oma metropolide ülalpidamiseks. Olen seetõttu algatanud lausa eraldi petitsiooni Tallinna ja ülejäänud Eesti Eurostati territoriaalüksuste liigituse alusel ning Euroopa Liidu struktuurifondide toetuste edaspidisel taotlemisel ja rakendamisel kaheks eraldi mittehalduslikus piirkonnaks jagamiseks eesmärgiga vähendada pealinna ja muu Eesti arenguerinevusi. Selline tegevus annaks Eesti riigile rahalist võitu kuni 1 miljard eurot iga 7-aastase EL-i finantsperioodi jooksul. Kuid mis on veelgi olulisem – vaid nii hakataks neid vahendeid kulutama selleks, milleks need ka sisuliselt mõeldud on.

Kuid siia ei tohiks seisma jääda. Indrek Neivelt kirjutab oma 5. märtsi 2015. aasta blogipostituses, et:

„(Ilmus CEED Instituudi uus raport migratsioonist Ida-Euroopas, mille andmetel) … on viimase kümne aastaga hinnanguliselt kuus miljonit inimest nn Uuest Euroopast lahkunud nn Vanasse Euroopasse. Seejuures Poolast 1,9 ja Rumeeniast 2,3 miljonit inimest. Eesti on oma 5,7 protsendiga elanikkonnast keskmike hulgas. Võrdluseks on Rumeeniast lahkunud üle 11 protsendi, Poolast 4,9 aga Tšehhist vaid 1,1 protsenti elanikest.“.

Neivelt sõnastas ära sealhulgas Eesti riigi viimase kümnendi, ja ilmselt ka järgmise kümnendi, kõige suurema probleemi:

„Kui mõelda, et Eestist on lahkunud 5,7 protsenti inimestest, siis tööjõust oleme kaotanud umbes kümme protsenti. Ehk me oleme ära andnud kümnendiku oma tööjõust ja majanduspotentsiaalist ning vastu saame erinevate toetustega veidi üle nelja protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Ja lisaks veel käendame ülelaenanud riikide lootusetuid laene. Tegelikult me ei saa mitte abi, vaid me abistame rikkamaid riike. Me oleme rikkamate riikidele doonoriteks. Aga reklaamid näitavad, et Euroopa Liit toetab. Tegelikult toetame ikka meie ja saame pool tagasi.“.

Neivelt pakub siinkohal välja ka oma lahenduse:

„Meie palgad on madalad ja selle probleemiga tuleb Eestis tõsiselt tegeleda. Aga lisaks palkade tõstmisele tuleb seda ebaõiglust selgitada ka Brüsselis. Euroopa Liit peab rohkem raha ümber jagama ja ääremaadele hakkama toetusi maksma ka sotsiaalsüsteemi ülalhoidmiseks. Ehk siis nn Euroopa pension, millest olen ka varem rääkinud. Palju õiglasem oleks kui saaksime Brüsselist lisaks umbes viis protsenti SKT-st ehk umbes 1 miljard pensionide maksmiseks. Täna kogutakse ettevõtjatelt sotsiaalmaksu pensionite maksmiseks pea poolteist miljardit eurot ja üks miljard lisaks oleks siin olulise mõjuga. Praegune süsteem ei ole õiglane ja tekitab probleeme ääremaades. Euroopa Liiduga ühinemisel ei oodanud keegi nii suurt tööjõu liikumist ja praegu on viimane aeg süsteemi korrigeerida.“.

Ma esindan seega Vabaerakonnas seda tiiba, kes võtaks nendes küsimustes selged seisukohad. Minu hinnangul peaksime me hakkama toetame Euroopa Liidu Globaliseerumise Negatiivsete Mõjude Tasandusfondi loomist. Selle loomisega peaksid vabakaubandusest ja globaliseerumisest „võitjad“ liikmesriigid ja piirkonnad panustama „kaotajate“ liikmesriikide majandusse ja sotsiaalsüsteemi tulusiiretega täiendavalt kuni 1% ulatuses Euroopa Liidu SKT-st.

Sellise idee realiseerumisele lisab kindlust see, et selle on tõstatanud Saksamaa kristlikud demokraadid. Vabaerakond peaks seega nendele seisukohtadele küsima Eesti rahva toetust nii 2019. aasta märtsikuu Riigikogu, kui ka maikuu Euroopa Parlamendi valimistel.

Kui nüüd lühidalt see pikk monoloog kokku võtta, siis ühisturg koos vabakaubandusega tekitab paratamatult võitjaid ja kaotajaid. Kaotajad ei hääleta vabakaubandust maha üksnes siis, kui võitjad enda tulusid ümberjagavad. See protsess peab toimuma nii riikide vahel, kui ka riikide sees. Vastasel juhul ei jää Brexit viimaseks.

EKRE jutustab sellest, et lahendus on Euroopa Inimõiguste Kohtust taandumine (surmanuhtluse taastamisega), eurotsoonist lahkumine ja tagatipuks ka „despootlikest euronormidest“ lahtisaamine. Viimane tähendaks EL-i ühisturult ja rahvusvahelisest tööjaotusest väljaastumist. Ehk EKRE jutustab vaesusest. Vabaerakonnal oleks mu seisukohtadega arvestades seevastu palju konstruktiivsem ja reaalsem plaan.

Kaul Nurm

Vabaerakonna aseesimees.