Kaul Nurm: mis takistab eraisikute annetusi vabaühendustele?

Vabaerakonna aseesimees Kaul Nurm leiab, et eraisikute annetusi vabaühendustele pärsib ennekõike eraisikute annetuste topeltmaksustamine.

Võrreldes äri- ja riigisektoriga ägab meie vabakond ka kõige kõrgema efektiivse maksukoormuse all. See survestab omakorda vabaühendusi oma töötajaid ilma jätma riiklikest sotsiaalsetest garantiidest.

Esmalt toon probleemi iseloomustamiseks ühe elulise näite. Oletame, et üks kodanik teenib 1200 eurot brutopalka kuus ja ta soovib ühe kuu palga aastas (ehk 8% oma sissetulekust) annetada küla spordiseltsile, et see raha läheks tema kahe lapse treeneri töö tasustamiseks.

Algab see arvutus sellega, et taolise palga väljamaksmiseks on annetajaga seotud tööandja palgakulu 1606 eurot. Seejärel võtab maksuamet ära 580 eurot nii tööandjale kui töövõtjale kohaldatud tööjõumaksudeks ning annetaja pangakontole jõuab netopalgana 1025 eurot.

Kodanik kannab nüüd selle raha annetusena spordiseltsile, milline finantseerib treeneri sissetulekut. Riik peab sellelt summalt ka teist korda kinni 334 eurot erinevaid tööjõumaksusid. Kogu selle protsessi tulemusena jõuab annetajaga seotud ettevõtte (või riigiasutuse) 1606 eurosest palgakulust läbi mittetulundusühingu sporditreeneri pangaarvele netopalgana vaid 691 eurot, ehk 43% algsest summast, sest 57% võtab riik erinevate tööjõumaksudena ära.

Sama arvutus peab paika ka siis, kui annetajateks on 10 Eesti keskmist palka saavat kodanikku, kes kõik annetaksid 10% palgatulust, või 100 palgasaajat igaüks 1%-lise annetusega. Sarnane maksukoormus saab tegelikult osaks ka eraisikute poolt spordiklubidele tasutud liikmemaksudele ja teenustasudele (millele võib lisanduda veel käibemaks). Nii et pole isegi enam vahet, kas spordiklubi tegutseb mittetulundus- või äriühinguna.

Et seda maksukoormust nüüd osaliseltki vältida, hakkasid meie spordiklubid oma treeneritele maksma palka stipendiumitena. Sellega õnnestub neil eelpool toodud näites 1606-eurosele eraisiku palgakulu annetusele rakenduvat kogu maksukulu vähendada ühekordse sotsiaalmaksu võrra, kuid üksnes 49%-ni senise 57% asemel. Selle tulemusena jäävad aga vabaühenduste töötajad juba ilma olulistest sotsiaalsetest garantiidest: riiklikust tervise-, pensioni- ja töötuskindlustusest.

Miks vabaühendused on siis nõrgad?

Üks põhjus peitubki selles, et meil on eraisikute (ehk valdavalt vaid palgasaajate) annetused vabaühendustele tööjõumaksudega sisuliselt topeltmaksustatud ja see puudutab laiemalt enamus kultuuri-, spordi- ja haridusseltse, kes pole kantud tulumaksusoodustuse saajate nimekirja. Olukord ei ole märkimisväärselt parem tegelikult ka viimaste jaoks.

Vaid väiksel osal ühiskonnast on võimalik taolist topeltmaksustamist vältida. Näiteks olukorras, kus töövõtja on tööandjaga heas läbisaamises või need isikud lausa kattuvad, on töövõtjal võimalik loobuda ühe kuu palgakulust ja annetada see ettevõtte brutotulu kontolt otse vabaühendusele. Samuti on seda võimalik vältida, kui töövõtja on tööandja juures vormistanud ennast FIE-ks või OÜ-ks.

Selline üldine olukord viib kodanikud spordiseltse toetades aga maksude vältimiseni fiktiivsete avalike arveldamiste või sootuks „mustalt“ arveldamisega. Teiselt poolt oleme jõudnud sellise kolmanda sektori korralduseni, kus enamus mittetulundusühinguid ja sihtasutusi elabki vaid riigitoetustest ja poliitikute armust, kuna eraisikute annetusi pärsib ägav maksukoormus.

Kuivõrd Statistikaameti ning Maksu- ja Tolliameti poolt vabaühenduste kohta kogutav info pole tänaseni avalikult kättesaadav, kasutan asjakohasteks võrdlusteks Vabaerakonna poolt aasta tagasi infopäringutega kogutud viimaseid meile saadaolevaid andmeid.

EMTA andmetel ulatus 2015. aastal mittetulundussektori kogutulu 1 604 miljoni euroni, samas kui valitsusväliste mittetulundusühingute ja sihtasutuste, ehk vabaühenduste kogutulu oli üksnes 456 mln eurot. Vabaühenduste tulud moodustasid seega vaid 28% kogu kolmanda sektori tulust. See proportsioon ei tähenda iseenesest veel midagi, vaid peegeldab üksnes seda, kui suur hulk riiklike avalike teenuseid osutatakse läbi kolmanda sektori organisatsioonide (suurim neist on näiteks Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum).

Statistikaameti andmetel teenisid Eesti eraisikud 2015. aastal ca 5,4 miljardit eurot netotulu, kuid annetasid sellest vabaühendustele üksnes 25 miljonit eurot (0,46%). Eesti ettevõtete puhaskasum oli samal aastal ca 3,1 miljardit eurot, kuid vabaühendustele annetati sellest vaid 13 miljonit eurot (0,43%). Reaalne probleem on seega siin – me annetame liiga vähe.

EMTA andmetel oli 2015. aastal registrisse kantud 20 237 mittetulundusühingut, 807 sihtasutust ja 14 erakonda. Samal ajal oli reaalselt tegutsevaid mittetulundusühinguid ja sihtasutusi 11 540  (57%). Tulumaksusoodustusega vabaühenduste nimekirja kuulus sellest omakorda vaid 2 616 ühendust, ehk 13% sektorist. Rahaliselt tehakse pool erasektori annetustest tulumaksusoodustuse nimekirja kuuluvatele ühendustele, annetajateks oli näiteks 64 133 eraisikut ja 2 632 juriidilist isikut. Ülejäänud ühendustele annetajatest täpsem ülevaade aga puudub.

Vabaühendustest MTÜ-des oli kokku osalise või täistööajaga palgasaajaid 17 924 inimest ja SA-des lisaks palgatuludele stipendiumite, toetuste, preemiate vms saajaid 21 370 inimest. Seega on vabaühenduste kaudu rahastatud ca 40 000 inimese sissetulekuid, ehk et see puudutab suuremal või vähemal määral kokku ca 2% Eesti aktiivsest tööjõust.

Heategevus on iseenesest vabatahtlik ja seda ei saa teha käsukorras. Samas on Eestis üles ehitatud selline kolmanda sektori arengumudel, kus riik korjab maksud kokku selleks, et siis poliitikute targal juhtimisel kolmandat sektorit, sh vabaühendusi ise rahastada. Selline süsteem soodustab poliitikute tallalakkumist, mitte aga massilist eraannetamist.

Alternatiivide otsinguil

Vabaerakonda taoline olukord ei rahulda ja me otsime uusi lahendusi, kuidas suurendada oluliselt eraannetuste osakaalu vabaühenduste rahastamisel. Poliitikute katuserahade jagamise asemel võiks anda kodanikele endile suurema võimaluse vajaduspõhiselt vabaühenduste arengut suunata.

2016. aastal seadustas Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide võimukoalitsioon tööandjatele kuni 400 euro ulatuses iga töötaja kohta tehtavate tervise- ja spordikulutustelt aastas erisoodustusmaksu vabastuse.

See soodustus ise on paraku ühiskonnale regressiivselt mõjuv ja sotsiaalselt ebaõiglane, mis on kättesaadav üksnes edukamale osale ühiskonnast, kes saaksid ka selleta hakkama. Märkimist väärib see käsitlus siinkohal aga põhjusel, et taoline töötajatega seotud soodustus ettevõtja kulul on tõstetud just ettepoole kõiki tööjõumakse.

Samas üks mõistlik näide, kus töövõtjate tulud on tõstetud üksnes ettepoole tulumaksukohustust, on seotud Reformierakonna ühe varasema ideega vabastada eraisikute investeeringud väärtpaberitesse tulumaksukohustusest seni, kuni seda tulu pole võetud eratarbimisse. Siinkohal on rõhutatud just printsiipi, et eraisikuid tuleks kohelda võrdselt ettevõtetega.

Hetkel kehtivad juriidiliste isikute poolt vabaühendustele tehtud annetustele tingimused, kus tulumaksuvabad on annetused ja kingitused kuni 3% ulatuses aasta palgafondist või kuni 10% viimase majandusaasta kasumist. Sisuliselt võib ettevõte annetada ka brutotulu jõudmata kunagi kasumisse. Ammugi ei kontrolli ja sanktsioneeri nende piirangute ületamist keegi.

Olgu siis vahemärkusena öeldud, et Vabaerakonna jaoks on taolised piirangud üldse põhjendamatud ja neid tuleks kindlasti lõdvendada või lausa kaaluda nende täielikku kaotamist. Samuti tuleks oluliselt laiendada senist tulumaksusoodustusega vabaühenduste nimekirja avardades selleks avalikes huvides tegutsemise ja heategevuse mõisteid. Tänane olukord on selline, et ühed haridus-, kultuuri- ja spordiseltsid või ka esindusorganisatsioonid on sattunud sellesse nimekirja, teised mitte, kuigi nende tegevusfunktsioonid on 100% identsed. Selgitada saab seda üksnes ametnike suvaga.

Eelpool viidatud näiteid laiendades ma jõuangi nüüd ettepanekuni, mis lähtub sellest, et me võiks käsitleda ka ettevõtete ja eraisikute annetusi vabaühendustele võrdsetel alustel. Eraisikutel tuleks nimelt võimaldada annetada mitte bruto- või netotulu, vaid temaga seotud palgakulu kõikide tööjõumaksude eelselt. Ka mistahes muud tulu peaks saama eraisik annetada enne tulumaksukohustust.

Täna kehtiva palgatulu maksuarvestuse korral tuleks selline annetusviis sellisel juhul kas ajutiselt või alaliselt eelnevalt kokku leppida tööandja ja töövõtja vahel, ja nii, et see kajastuks ka iga töövõtja sotsiaal- ja tulumaksu deklaratsioonil. Samuti on mõeldav (kuid mitte vältimatult vajalik) nende annetuste reaalne teostamine üle maksuameti maksukontode tööandja kinnipidamisel.

Kui Eestis kehtiks mujal maailmas valdavalt paremerakondade poolt propageeritav palgatulu maksuarvestamise kord, kus kõik tööjõumaksud on üksnes töövõtja maksud, oleks ka meil ettevõtja palgakulu mõiste samatähenduslik töövõtja brutopalgaga ja käsitletud annetusmudelit saaks rakendada juba palju lihtsamalt.

Sama maksuraha olulise finantsvõimendusega

Kui tulla nüüd tagasi artikli alguses toodud näite juurde, rakenduks minu ettepaneku korral eraisikute palgatuludest spordiseltsidele tehtud annetustele nende väljamaksmisel treeneritele palkadena üksnes ühekordsed tööjõumaksud kokku 36% tänase 57% asemel. See oleks juba arvestatav jätkusuutlik lahendus spordi-, haridus- ja kultuuriseltside töötajate eelpool viidatud stipendiumite probleemile ja selle asemel nende kindlustamisele riiklike sotsiaalsete garantiidega.

Kindlasti on nüüd õigus neil, kes väidavad, et taoliste maksusoodustuste muudatuste korral väheneb lühiajaliselt sotsiaalmaksu laekumine riigieelarvesse, kuna annetuste topeltmaksustamine kaoks ja vabaühendustes makstaks nendest annetustestki palgakuludeks üksnes kolmandik. Kuid see negatiivne mõju riigieelarvele oleks võrdlemisi marginaalne.

Teiselt poolt suureneks siiski riigieelarveliste tulude laekumine muude maksude lõikes, näiteks MTÜ-de majandustegevuse või SA-de poolt osutatud toetuste-teenuste senise maksustamisega. Samuti vabaühenduste ausama arvepidamise tõttu.

Ühtlasi oleks see palju mõistlikum alternatiiv paljudes riikides kodanikele rakendatavale 1% riigieelarvesse makstud tulumaksu vabaühendustele ümbersuunamise võimaldamisele. Võrreldes sama hulga riigieelarve maksurahaga oleks sellel ettepanekul vähemalt kolmekordne finantsvõimendus erasektorist.

Heategevus jõuab massidesse üksnes siis, kui kodanikud tunnetavad, et nende annetustega saavad nad ise suunata ühiskonna arengut ilma riigi sekkumiseta. Kui aga riik sisuliselt topeltmaksustab tööjõumaksudega palgasaajate annetusi, pärsib see ka kodanike mistahes motivatsiooni annetada.

Kaul Nurm

Vabaerakonna aseesimees.