Kaul Nurm: Reformierakonna ja Isamaa(=IRL-i) ühisosast

Kaul Nurm

13. jaanuaril 2004. aastal sõlmisid Reformierakonna esimees Siim Kallas ja Isamaa ühe eelkäija, Res Publica esimees Juhan Parts salajase memorandumi, mille tulemusena pidid nende poolt juhitud kaks paremerakonda järgmise 15 kuu jooksul ühinema. Peaminister Partsist pidi saama uue erakonna esimees, Kallas nimetati aga sama kokkuleppega novembris Eesti valitsuse esindajaks Euroopa Komisjoni voliniku kohale. See kokkulepe on osutunud hiljem mõlemale poolele sedavõrd piinlikuks, et me ei leia seda avantüüri enam kummagi erakonna CV-st.

Ma soovin aga pikemalt peatuda nende kahe erakonna vahelisel konsensusel, ehk ühisosal, mis on saanud alguse Kolmikliidu ametisseasumisest 1999. aastal. Sellest hetkest tänaseni on Reformierakond teostanud valitsusvastutust 17,5 ja IRL-Isamaa 15,5 aastat. See ühisosa on olnud osaliselt selline, mida mõlemad erakonnad täna oma valimiskampaaniates juba häbenevad või lausa eitavad. Need on olulised narratiivid, millel tasub eraldi peatuda.

Riigikapitalismist

Tänases valimiskampaanias saame siis teada, et kõige suuremad riigikapitalismile vastandujad ja konkurentsineutraalsuse ehitajad on justkui need kaks erakonda.

Tõde on aga see, et ühegi teise erakonna võimukoalitsioonid pole iseseisvuse taastamisest alates natsionaliseerinud rohkem ettevõtteid ja isegi terveid majandussektoreid, kui nende kahe erakonna koostöö. Eesti Raudtee, Estonian Air, Nordica, raudtee reisijatevedu, praamiliiklus, kõrgharidus ja ka kavandamisel Rail Balticu operaatorfirma. Erakond Isamaa on andnud täiendava panuse taastuvenergia-, üürikorterite ja nüüd siis ka ühistranspordisektori riigistamiseks. Kui me oleme andnud näiteks oma põllumaa ja looduslike kalavarude majandamise edukalt erasektorile, siis kust on tekkinud seletamatu umbusk metsaressursi osas, mis on riigiettevõtte majandada 1999. aastast. Isegi ERM-i sööklat peab üleval riik.

Kui minimaalne riik piirdub pühaks ja puutumatuks kuulutatud eraomandi ja selle kaitsega, siis Eestis on kahe paremerakonna toetusega muudetud see lääne tsivilisatsiooni alustala vaid sõnakõlksuks – selle võib võõrandada ametniku suva järgi mistahes avaliku/üldise huvi teesklusega, lähtutakse juba ka teise erasubjekti mõjukamast majanduslikust huvist. Meie riigivastutuse seadus jõustab tegelikult riigi vastutamatust. Riiklike tehnorajatiste talumise kohustusest saadav kompensatsioon on praktiliselt olematu, nagu on olematu ka sundvõõrandamisest saadav hüvitis.

Selle pika protsessi tulemuseks on meie ühiskondliku (nii era kui avaliku) ressursi ebaefektiivne jaotumine. Me hoiame sellega oma avalike ressursse kinni ettevõtluses, selle asemel, et kasutada neid vahendeid vaid seal, kuhu ulatubki üksnes riik – avalike teenuste või investeeringute teostamiseks.

Enne kui nüüd suures tuhinas riigiettevõtteid erastama hakata, nagu on lubanud Eesti 200, tuleks vastavad majandussektorid liberaliseerida, avada turukonkurentsile, sest monopolide erastamine jätkab maksumaksjate asemel tarbijate väljakurnamist.

Riigikapitalismi teisest otsast vaatab vastupaks riik. Meile serveeritakse, et rahvas võiks uhkegi olla vohava seadusloome üle – võtame iga aasta vastu keskmiselt 280-300 uut seadust või seaduse muutmise seadust. Ka nimetatud paremerakonnad peavad kodanikke sedavõrd rumalaks, et neid tuleb seaduste kaudu elama õpetada.

Haldusterritoriaalset reformi kavandati 15 aastat enne kui jõuti kokkuleppele, kuid seegi kokkulepe oli väheambitsioonikas, kaalutlemata ja juhuslik. Nn riigireform on neljandat aastat „peale selle elluviimist“ jätkuvalt sisustamata, valmis on saadud vaid ühe kesise dokumendiga, mis kannab nime „riigireformi alused“. Tulemuseks on see, et universaalsete avalike teenuste pakkumist selle optimaalsel – maakondlikul – tasandil on veelgi keerulisem korraldada.

Poliitilise konkurentsi sulgemisest

Üllataval kombel on ka meie poliitiliste vabaduste suurimateks ahistajaks osutunud just see tandem, kes samal ajal jutlustab ühiskonna avatusest ning isiku- ja majandusvabaduste kaitsest.

Algas see kõik 2000. aastate alguses, kui seadustati endi rasvane ülalpidamine maksumaksja vahenditest – ühe otsusega suurendati riigieelarvelist toetust lausa kolm korda. Tänaseks on see summa juba 5,4 miljonit eurot aastas.

Parlamenti jõudmist piirati kõrgete valimiskünniste ja kautsjonitega. Uue erakonna loomiseks seadustati vähemalt 1000 liikme nõue. Tsementeeriti suletud valimisnimekirjad, et tuua saadikuteks erakondadele ustavaid inimesi valijate vastuseisust hoolimata.

Kohalikul tasandil oldi samavõrra häiritud sõltumatute kodanike suurest valimisedust, mistõttu keelustati nii 2002. kui ka 2005. aastal kohalikud valimisliidud. Kuigi Riigikohus mõlemad otsused hiljem tühistas, saavutati siiski suurem edu mitme valimisringkonna kaotamisega. Äärmuseni arendati ka kõik muud valijate petmise vormid peibutuspartlusest ja kahel toolile istumisest välireklaami piiranguteni.

Kõik see päädis 2011. aastal sellega, et Riigikogusse valiti üksnes neli erakonda ja 2012. aastaks jõuti arusaamades demokraatiast juba nii kaugele, et seadustada kavatseti täiendava riigieelarve toetusega vaid neli legaalset maailmavaadet. Vabadele ja sõltumatutele kodanikele poliitikas kohta enam ei nähtud.

Korruptsiooniga võitlemisest

Poliitilise konkurentsi sulgemise tagajärjeks on paraku massiline poliitiline korruptsioon. Sellise korruptsiooni üks erivorme on sundparteistamine, mis seab ükskõik millisel avaliku sektori tegevusalal eduka karjääri tegemise eeltingimuseks mitte kodanike erialase pädevuse, vaid kuulumise võimuerakondadesse. Et kindlustada võimuerakondadele tagasivalimist.

Ühiskonnas loodi ühtlasi arusaam, et olümpiakomitee juhiks, õiguskantsleriks, kõrgeima kohtu ja rahvusringhäälingu esimeheks, ombudsman’iks või ülikooli juhiks saamisel tulebki kasutada sotsiaalse liftina võimuerakondi. Et kui ei kuulu võimuerakonda, jäävad ka ärid kiratsema või omavalitsused EL-i rahastuseta. Möödunud sügisel jälgisime me kõik Riigikogus 26 miljoni euroga poliitilise lojaalsuse ostmist. Samal põhjusel juhivad kõiki meie suuremaid spordierialaliite just poliitikud.

Teine enamlevinud korruptsioonivorm on seotud riigi- ja munitsipaalettevõtete ning sihtasutuste nõukogude poliitiliste määramistega. Erakonna rahastajast Eesti Energia nõukogu liikme ettevõttele ehitati katlamaja, Estonian Air’i nõukogu asus juhtima võimuerakonna suurannetaja – kui meenutada vaid markantsemaid juhtumeid.

Kolmas laialdaselt levinud korruptsioonivorm on selline, kus poliitilistel ametikohtadel olevad isikud kasutavad nende käsutuses olevat avalikku ressurssi (eelarvevahendid, meediaväljaanded, ametiruumid, ametiautod, kontori- ja sidevahendid, tööaeg jms) erakondlikes huvides. Tallinna linnas tänaseni vohav rahakasutus parteimeedia rollis on tegelikult Reformierakonna ja Isamaa tegemata töö riigi tasandil. Vahest isegi taotluslikult.

Eestikeelsele haridusele üleminekust

Vaevalt et kellelegi on jäänud nende erakondade juures märkamata ka lubadused eestikeelsele haridusele üleminekuks. Ometi tahaks küsida, et miks seda siis 17 aasta jooksul ise võimul olles ära ei tehtud?

Meie seadusandja seadustas juba eelmisel sajandil etapiviisilise ülemineku eestikeelsele haridussüsteemile. 2007. aastaks sätestati vene keelega gümnaasiumide üleminek osalisele eestikeelsele õppele, mis tähendas, et kõikides koolides oli ette nähtud Eesti ajaloo, eesti kirjanduse, ühiskonnaõpetuse, muusika, geograafia jms eestikeelne õpe. Pidime 2011. aastaks jõudma olukorda, kus vähemalt 60% gümnaasiumiastme õppemahust toimub eestikeelsena.

Täna peame tõdema, et just Reformierakonna ja Isamaa tegevusetuse tulemusena seda ei juhtunud. Sest see polnud prioriteet. Pedagoogid jäeti õigel ajal ette valmistamata ja vajaliku toetuseta.

Isegi Läti suutis eelmine aasta ära seadustada rahvusvähemuste õppeasutustes hiljemalt 2022. aastaks ülemineku lätikeelsele õppele. Nad jätsid koolieelse hariduse kakskeelseks, algkoolis (1.-6. klass) õpetatakse 50% ainetest läti keeles ja põhikoolis (7.-9. klass) toimub 80% õppetööst läti keeles. Keskhariduse (10.-12. klass) andmine toimub juba täies ulatuses läti keeles, välja arvatud õppeained, mis on seotud vähemusrahvuste emakeelega (emakeel ja kirjandus).

Vabaerakond käitub nendes küsimustes printsipiaalselt. Oleme seisukohal, et erinevaid majandussektoreid tuleb hakata uuesti liberaliseerima, riigipidamist tuleb piirata, poliitiline konkurents tuleb avada ja poliitilist korruptsiooni peab veelgi ohjeldama. Ka eestikeelsele haridussüsteemile tuleb üle minna.

Kaul Nurm,

Vabaerakonna esimees

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.