Tõnu Ploompuu essee inimkonna pattulangemisest, energeetikast ja informaatikast

Inimkonna esimene pattulangemine oli keelatud vilja kasutamine. See viis paradiisiaiast väljaajamisele ja palehigis leiva teenimisele. 

Kui nüüd neid väiteid analüüsida, siis on üheselt selge, et see patune vili, millega Eeva Aadamat võlus, oli teravili. Õigemini teraviljast küpsetatud kakuke. Algne, aianduse põhine põllumajandus tähendas kivide ja kaigastega ahvide eemale peksmine oma viljapuudest. Või köögivilja kasvatamist solgiaugu servas või aiamaalapikesel. Sellelt üleminek teraviljapõhisele põllumajandusele oli murrang, mis jättis masendavalt sügavad jäljed inimkonna mällu.

See, et see patune vili on teravili ja patune toit oli leib, oli hilisematel aastatuhandetel niivõrd mõistetamatu, niivõrd arusaamatu, et see läks ilmselt juba väheste sajandite jooksul sassi. Kellegi hea idee (pooletoobise sonimine) oli palju mõistetavam ja tundus ahvatlusena tõepärasem, nii et see hakkas kiiresti levima mäletajate seas kui õigem. Hea puuvili on ikka võluvam kui hea kakuke, järelikult on see erilise ahvatlusena patu allikas.

Olemuselt oli see inimkonna pattulangemine energeetilise süsteemi murranguline muutus. Senine vähesel pingutusel põhinev üksikute ränkade pingutustega energiavarustus vahetus stabiilsema, aga pidevamat pingutust vajava energiavarustusega. Ühtlasi tähendas see ka varasema infoloome ja -töötlussüsteemi asendumist uuega.

Varasem kogu kogukonna logelemisel toimuv loominguline teabevahetus ja toiduhankimise mitmekesisuses toimuv teabeloome (aiandus andis ilmselt “poole” energiast) asendus suure osa inimeste jaoks nüri mitteloova tegevusega suurema osa aja jooksul. Samast inimeste arvust lähtuvalt pidanuks selline ühiskond kiiresti manduma, jääma infoloomelt alla aianduslik-kütt-korilaste ühiskonnale. Selle langenud infoloome võime kompenseeris aga hüppeliselt kasvanud inimeste hulk koos kasvanud paremate infovaldajate (küla nõiad, aga ka osavamad meistrid) omavahelise suhtlemise võimalustega. Vaatamata infotootluse kahanemisele inimese kohta, kasvas see päikesepaistelise pindalaühiku kohta kordades.

Järgmine inimkonna pattulangemine toimus siis, kui proua Watt ahvatles James Watti söega köetavat aurumasinat ehitama. Algas järgmine energeetiline murrang inimkonna ajaloos. Aga see käivitas ühtlasi ka järgmise informaatilise kollapsi inimeste elus. Üksikinimese primaarse teabe kasutus on kahanenud katastroofiliselt, see on asendunud suures osas sekundaarse ja virtuaalse teabega. Kasutatav teave on suures osas kokkulepetel põhinev, reaalsest keskkonnast pärit signaale kasutatakse väga vähe võrreldes varasemaga. Seda kompenseeritakse spetsiaalsete primaarse info otsijate ja primaarse info töötlejate palkamisega (teaduse rahastamine). Aga samal ajal palju ladusamalt manipuleeritava sekundaarse info valdajatele ei meeldi primaarne keskkonnateave, mis nende konstrukte kipub mitte tunnistama.

Kindlasti kompenseerib primaarse füüsikalistel signaalidel põhineva keskkonnainfo väga suurt kahanemist väga palju paranenud signaalitöötluse süsteem (arvutid) ja väga palju paranenud teabevahetus. Siiski jääb probleemiks asja energeetiline taust. Kui esimesel pattulangemisel oli uus energeetiline süsteem stabiilsem, ka pikaajalistes prognoosides seda tagav (lokaalselt võis küll mulla hävitada vms), siis praegune energeetiline vahetus on toimunud stabiilse energiaallika väljavahetamisel lühiajaliste ja ammenduvate vastu. Siit ka selge tagasipüüdlemine kaotatud paradiisiaeda – pikaajaliselt stabiilselt toimiva päikeseenergeetika voo poole.

Teisalt on oluline suurendada või taastada süsteemi kasuteguri suurendamiseks inimeste füüsikalis-informaatilist sisendit. On vaja tagasi pöörduda sekundaarinfo ühiskonnast primaarinfo ühiskonda. Maakasutus lausa karjub vajaduse järgi tagasi pöörduda infoühiskonda. Esialgu ei paista sellele suuri takistusi olevat – ajutise energeetilise uperpalliga loodud signaalitöötluse ja teabevahetussüsteemid saab rakendada ka fossiilse energia vaeses keskkonnas.

Ja lõpetuseks repliik esmase pattulangemise teemal. Kirikus jagatakse armulaualeiba – s.o. esmase pattulangemise keelatud vilja. Ja mis see veingi parem on kui patule ahvatleja.