Krista Aru: koolis peab valitsema usaldus õpetaja vastu

Krista Aru

Vabaerakonna Riigikogu fraktsiooni aseesimees Krista Aru rõhutab õpetajate töö väärtustamist.

Õpetaja on see, kes kannab ja loob vaimsust. Seda piiritlematut vaimset aurat, mille sisuks on loomupärane intelligentsus ja vahetu inimlik võlu, mida ei ole võimalik õppida ega treenida. Õpetajat iseloomustab ahne töökus, varjatud, aga seda tugevam missioonitunnetus ja vastutus mitte ainult oma töö, vaid kogu rahva ees. Ei ole ühtegi teist elukutset, millelt me nii palju, lisaks tavapärastele ametioskustele, ootaksime. Arst, kellest sõltub inimese elu, peab olema oma ala parim asjatundja. Kirjanik, kunstnik, helilooja on oma loomingus ettekirjutustest vaba, ta ei pea oma loomingut mahutama raamidesse, mida keegi kuskil sõnastab ja siis mõne aja pärast uuesti sõnastab. Õpetaja aga peab parimate oskustega mahtuma mitmetesse ettekirjutustesse ja raamidesse, kuid nägema ka alles kasvava inimese hinge, mõistust ja südant, et neid tundlikult ja õigesti puudutada.

Mul on olnud elus õnne: kõik mu õpetajad on olnud vaimsuse kandjad. Nüüd, aastakümneid hiljem,  olen kindel, et nad kõik olid teadlikud iseenda rolli tähendusest, et neil oli missioonitunne ja nad olid uhked oma ameti üle. Uhkus ja missioonitunne andsid neile väärikuse, nende oskused autoriteedi ja inimlikkus usutavuse. Oma ameti väärtust ja väärikust tundvaid õpetajaid on tänapäevalgi, kuid neid oleks vaja palju rohkem.
Väga lihtne on öelda, et suurepäraste õpetajate, tõeliste koolmeistrite, vähesuse põhjus on ministeeriumi või kõrgkoolide tegemata töö. Kuid kas seegi pole mitte vaid millegi toimunu tagajärg? Ilmselt polegi õige ühte konkreetset põhjust otsida ja nimetada. Pigem ongi ju tegemist üksteise järele kulgenud otsuste ja nende järele käivitunud protsessidega. Igatahes on tulemus see, mida üks tõsiselt hariduslembene ühiskond endale lubada ei tohiks: õpetajaamet on elukutse, millesse noored ei kipu, sest see on raske, kohustav, vastutusrikas. Kuidagi ei kõla see, et õpetajaks saamine on rõõm ja au…

Eestit on kujundanud ja kasvatanud usk hariduse ja harituse jõusse. See hariduseusk on olnud Eesti elu- ja kultuurivõime allikas nii perekonna kui ka ühiskonna tasandil. Erinevatel aegadel on seda usku erinevalt sõnastatud, aga alati on selle kaudu suudetud tekitada ühiskonnas ühisosa, mille nimel on tasunud kõik koos ja ükshaaval pingutada. Selle ühisosa pealt kujunes ühiskonna mentaliteet, mis lubas pikka aega, alavääristamata teisi elukutseid ja ameteid, tunnistada õpetamist ja õpetajaid asendamatuteks. Tormates ummisjalu tarbimisühiskonda, tahtes kiiresti saada rikkaks ja selliseks nagu paljud teised maad ja riigid, jäi see Eesti eripära ja ühisosa unarusse, sest tundus, et tark ja haritud on Eesti alati. Ja õpetajad ja koolid olid ju olemas, õpetajatele oli vaid palka vaja ning kooliruumid tuli kaasajastada. Jutud õpetajaameti tähtsusest uppusid ning uputati vajalikesse kiiretesse ümberkorraldustesse ja parteipoliitilistesse vaidlustesse. Väikest seltskonda, kes õpetajast kui koolmeistrist ja kasvatajast veel rääkis, peeti ajast mahajäänuiks.

Kuid ajaloolisest kogemusest kantud ideed ei sure ega kao nii kergesti, need tuletavad ennast ise meelde, otsekui soovides, et neid taas ajakohaselt sisustataks. Pragmaatiline aeg ei armasta suuri sõnu ja lauseid. Alaku siis vastavalt ajavaimule samm õpetajaameti taas au sisse tõstmiseks sellest, et koolides ka tegelikult vähendatakse seni kõigist juttudest hoolimata aina kasvanud bürokraatiat ning ettekirjutuste hulga asemel saab koolielus valitsevaks usaldus õpetaja vastu. Usaldus õpetaja vastu kasvatab ju usaldust kogu ühiskonnas ning annab tunnistust, et me usume ka XXI sajandil Jakob Hurda sõnu, et iga rahva tõsine suurus ja vägevus on „vaimu asjade ja haritud elu poolest“.