Madis Iganõmm: Iga aastal poole Hiiumaa jagu lageraiet

Eesti pühapaikade eest võitlev Madis Iganõmm arutleb selle üle, kuidas metsastatistikaga tehakse hookus-pookust, sest numbrid jäävad abstraktseks. Aga mis juhtub kui need numbrid asendada piltidega?

Huvitav on jälgida metsa kaitsjate ja raiujate numbrilisi argumente oma seisukohtade tõestamiseks. Kohati on jäänud mulje, et osa neist polegi selle maa elanikud ja nad ei saa üksteise keelest aru. Oma tegevuse õigsuse tõestamiseks on üks osapool käiku lasknud kogu numbrikahurite tulejõu, mille mõte on avalikkusele näidata, et kõik on kõige paremas korras. Tulistatakse kõikidest kaliibritest ja sellist tõemoona tundub jätkuvat, kuniks jätkub allesjäänud metsa. Teine pool selgitab, et tõde on või seda ei ole, on lihtsad ja arusaadavad mõisted ja numbrid ning silmaga nähtav visuaalne pilt.

See visuaalne pilt kõnetab meid kõige paremini ja näitab seda, mis on esitatud numbrite taga. Kui me vaidleme praeguses metsasõjas miljonite tihumeetrite üle aastas, siis võiks näitlikult välja tuua ka selle lagedaks muudetud maa suuruse. Rääkides 12-15 miljonist tihumeetri raiumise vajadusest aastas, siis on huvitav seejuures teada, et selline kogus saadakse kätte ligikaudu 500 –lt ruutkilomeetrilt. Selline hulk maad on pool Hiiumaad või kaks Muhumaad ja Vormsi kokku. Metsakasutuse spetsialistide esindaja pakkus hiljaaegu välja et raiuma peaks hoopis 20 miljonit tihumeetrit, mis võib ulatuda juba üle 700 ruutkilomeetri lageraieteni aastas.

Kui vaadelda neid numbreid lihtsustatud käsitluses, siis on meil 23000 ruutkilomeetrit metsamaad, mis on pisut üle poole Eesti territooriumist. Selle sees on ka märkimisväärsed majandustegevuseks kõlbmatud alad nagu soised metsaalad, väikesaared, suured lepikutega kaetud alad, looduskaitsealad, aga ka senised 25 aasta jooksul teostatud lageraide langid, mille kogupind võib hetkel ulatuda 5000 – 6000 ruutkilomeetrini. Seega sellest poolest Eestimaast, mis metsamaaga kaetud on tänaseni lagedaks raiutud  kaks Saaremaa suurust tükki.

Kuidas väheneb allesjäänud latimetsade ja vanemate puistute osakaal kogu metsaga kaetud metsamaast, võib igaüks vaadata, kui paneb neid Muhumaa ja Vormsi suuruseid tükikesi poolele Eestimaa kaardile, millest juba kaks Saaremaa suurust tükki tuleb maha lahutada.

Et teada saada, mis on see tegelik piirkondlik alles jäänud metsa hulk,  ei pea kuulama kellegi ametlikke kahtlasevõitu üldnumbreid vaid me  näeme seda kõike ise aerofotodelt või oma kodukoha metsa minnes.

Et kuidagi kogu seda laastamist heas valguses näidata, külvatakse meediakanalite kaudu uudiseid kümnetesse miljonitesse ulatuvatest puutaimede istikute istutamisest või metsa tohutust juurdekasvust. Selliste tegelikult väikeste numbritega, mis aga teemakaugetele inimestele tunduvad suured, püütakse teadlikult avalikku arvamust enda hetkekasu kasuks pöörata.  Huvitav, kui üle poole nendest taimedest hävib, nagu vastava ameti juhataja ütles, siis kustkohast tuleb see 16 miljonit tihumeetrit igaaastast juurdekasvu, mis peaks lageraiete veelgi suuremat kasvu õigustama. Milline näeb välja 10-15 aastane istutatud mets või vastav võsaväli, teab iga linnainimenegi, kes sügiseti seenel käib.

Samuti peab otse välja ütlema, et 16 miljonit tihumeetrit aastast metsa juurdekasvu ei võrdu kaugeltki 16 miljoni tihumeetri teeäärse palgihunnikuga. Ka see paljurõhutatud number on pigem metsanduskaugetele inimestele petlikuks metsakohina tekitamiseks mõeldud.

Milleks selliste poolvaledega üldsust jätkuvalt petta soovitakse on arusaamatu, sest inimesed näevad ise, mis tegelikult toimub.  Kui nüüd vaadelda kogu seda sagimist kaugemalt, siis paraku võib teha kõikide avalikkuse ette tulnud paljude keelatud raiumiste, statistika ja mõistetega manipuleerimiste ning metsa kokkuostu väljapetmiste valguses vanainimestelt, ühe üldise järelduse. Kuritegeliku mõtteviisiga inimesi metsasektoris on rohkem, kui ühiskonnas keskmiselt. Tõsiselt kahju on jälgida, kui mõni avalikkuses tuntud inimene on kaasatud selliste tegelaste eeskõnelejaks. Aga ega rumalus või ahnus pole omane ainult ühele ühiskonnakihile.

Tundub, et meil oleks nagu rahvas ja riik eraldi kui räägime metsast. Seni on ainult üks parlamendi erakond jõuliselt oma Metsamanifesti näol sõna võtnud hullumeelse olukorra peatamiseks. See sõnum oli sedavõrd ehmatav, et pärast seda avaldati metsaomanike liidu poolt paanikat kruviv artikkel, kus hirmutati peadsete rohelembeliste inimeste võiduka valimistulemustega eelseisvatel Riigikogu valimistel ja metsamüügi hõlptulu lõppemisega. Metsa müüki ei peatata kindlasti ka edaspidi, aga selle eest võib juba praegu küsida mitmekordset hinda.

See metsa ja metsamaa kaart on meil kõigil silme ees ja petta pole võimalik. Samas tempos jätkamisega on ehk juba kahekümne aastaga ring peal, sest vastavate tihumeetrite kättesaamiseks on vaja raiuda üha hõredamaid ja seega suuremaid hektareid maid aastas.

Seega on peadselt tulemas aeg, kus saab rääkida ainult miljonitest tihumeetritest juurdekasvust, aga kahel järgneval põlvkonnal metsast midagi võtta ei ole. Pole siis mingi ime, et viimasel ajal on surve olemasolevatel kaitsealadel raiumiseks  võtmas üha suuremaid tuure.