Mart Kivastik: Kuni jääme tagahoove maha lõhkuma „suurte ideede“ nimel, oleme valel teel!

Pärast seda, kui tuntud kirjanik, teatri- ja filmimees Mart Kivastik kuulis Vabaerakonna juhi Kaul Nurme sõnavõttu Eesti piirkondlikust ebavõrdsusest, teadis ta kindlalt, et selle erakonna poolt ta hääletab.

Mart Kivastik

„Hakkasin mõni aeg tagasi mõtlema, et keda ma valin, ja vaatasin, et ei olegi kedagi valida,“ meenutab Mart oma teekonda Vabaerakonnani. Jah, ainult nime järgi võiks ta patrioodina ju valida Isamaad, aga viimane on Keskerakonnaga juba mõnda aega koalitsioonis, mis Mardile kohe üldse ei meeldi. „Teisalt mulle meeldivad rohelised, aga ka neid ei saa valida, sest Tallinnas on nad eesotsas Zuzuga samamoodi Keskerakonnaga mestis,“ on ta pettunud. Teistest suurtest parteidest ei tasu rääkidagi.

Seejärel avastas Mart, et Vabaerakond on ainus, kes võitleb samade asjade eest, mis tallegi sügavalt korda lähevad. „Esiteks on vabakad praegusel kujul kavandatud Rail Balticu vastu, siis kuulsin, kuidas Kaul Nurm rääkis Lõuna-Eesti ja Tallinna ebaühtlasest arengust – ja väga hästi rääkis! Selle vastu tuleb midagi teha,“ nõustub ta. „Piirkondade ebavõrdsus aina süveneb ja Rail Baltic teeks selle veel hullemaks. Niisiis, mul ei olnud kõhklusi, olin algusest peale vabaerakondlaste poolt, sest kedagi teist polegi,“ selgitab ta.

Kandidaadiks tänu Juku-Kallele

Mõni aeg hiljem selgus hea uudis, et tartlastel on Marti võimalik ka riigikokku valida. Jätkuvalt parteituna kandideerib Mart eelseisvatel valimistel just Vabaerakonna ridades ning selle sammu põhjuseks võib pidada Juku-Kalle Raidi.

„Sõber Juku-Kalle, kes on ju „vana riigikogulane“, kirjutas mulle mõni aeg tagasi Facebookis ja küsis, et kumba minna, kas Isamaasse või Vabaerakonda. Ma ütlesin talle, et ärgu mingu Isamaasse, see on Keskerakonnaga seotud, lõikavad kogu Eesti metsa maha, et mingu Vabaerakonda. Juku-Kalle võttis mind kuulda ja läkski, aga siis hakkasin mõtlema, et soovitasin talle erakonda, mille reiting oli sel hetkel ülimadal, ühe protsendi ringis. Sain aru, et oleks aus tegu, kui lähen talle appi ja kandideerin ka ise Vabaerakonnas, toetades Juku-Kalle kandidatuuri.“

Kas ka Mart tahab päris poliitikuks saada, on veel vara öelda. „Küll aga vaatan kõrvalt, et meid valitsetakse täpselt nii, nagu ma ei tahaks,“ selgitab Mart. „Teadsin, et midagi peaksin kodanikuna tegema, et see ei jätkuks. Ja nii palju ma teengi, nagu ma praegu teen,“ viitab ta enda kandideerimisele.

Siiski pole poliitika Mardile sugugi võõras, läbi-lõhki loominguinimesena on alati olnud tugeva poliitilise närviga. Suur osa tema viimaste aastate menuetendustest (rääkimata üldse loomingust) on seotud Eesti poliitika ja ajalooga. Viinistus on viimaste aastate jooksul lavale jõudnud kaheksa etendust – kõik meie suurkujudest ja n-ö Eesti asjast. Viimane, 2018. aasta suvel Viinistus esietendunud lavastus oli „Kostja ja hiiglane. Päts“ president Konstantin Pätsist. Mart tunnistab, et ehkki on oma tööde eest saanud aastate jooksul palju head tagasisidet, siis viimase etenduse tõttu sattus ta tihti ka kahe tule – Pätsi pooldajate ja vastaste – vahele. Vastased küsisid, miks ta Pätsi nii heas valguses näitas, pooldajad leidsid jälle, et Pätsile tehti etenduses liiga. Hea oli Mardi sõnul aga see, et lavastajaks oli venelane Aleksandr Ogarev. „Ta ei teadnud midagi sellest jagelemisest, mis Eestis Pätsi ümber toimub. Ja see, kuidas venelane seda lavastas – ta tegi seda tõsisemalt, kui eestlane oleks seda teinud,“ on Mart rahul.

Kirjatöö, teater, film, muusika, sport

Kirjaniku, teatri- ja filmimehena on Mart alati rõõmus, kui tema töid märgatakse või tagasisidet antakse. „Neid juhtumeid, kui keegi juurde tuleb ja tänab, on õnneks olnud palju. Rahvale kõige nähtavamad olidki ilmselt Viinistu etendused.“

Samas ei usu Mart enam kriitikuid, sest kunagi ei tea, keda ja mida uskuda. Kõik on koondunud tsunftidesse ja vastavalt sellele kiidetakse sündmus üles või laidetakse maha. „Kui keegi kriitikat teeb, siis sa ei saa aru, kas see on tsunfti promotrikk või on päris kriitika. Kui mingi tükk välja tuleb, siis ei saa ka aru, kas räägitakse seepärast, et selle tegi sõber või vaenlane. Lehtedes ei ole enam kriitikat, on reklaam. Kui artikli alla on kirjutatud sõna „kriitik“, siis on see minu jaoks juba kahtlane. Tõelised kriitikud, nagu oli näiteks Jaan Ruus, on kõik kahjuks välja surnud.“

Mardi enda elu Eesti loominguinimesena käib kindlate perioodide kaupa. „Kord on teatriperiood ja seejärel tuleb filmiga tegelemise periood. Kuna teater ja film on paratamatult kirjutamisega seotud, siis kirjutamisega tegelen kogu aeg, selles ma pause ei pea.“ Kui avalikkusele on Mart Kivastik tuntud kirjamehena, siis andeid peitub temas palju enam. „Mu sõpradele ei ole need üllatuseks, et olen siiski spordiinimene, vahin telekast Federeri, loodan, et ta mängib veel mõne aasta, mängin ise tennist, käin ujumas. Olen lõpetanud muusikakoolis koorijuhtimise eriala – erialaõpetajaks Elleri koolis oli Alo Ritsing. Tartu Ülikoolis olen lõpetanud eesti filoloogia. Kodus klimberdan praegu ka, väga mõnus, aitab keskenduda. Tartus Promenaadi klubis, mis on nagu Tallinnas Kuku klubi, toimus lausa esinemine. Meil oli taidlusõhtu, mängisin omaenda klaveripalu, ilge närv oli sees.“

Kas väikestel pole eluõigust?

Mart märgib, et kui Eesti taasiseseisvumise algusaastatel olid kõik täis optimismi ja kõigile oli ruumi, siis nüüd teeb muret suurte ülbus. „Lugesin just Ossinovski usutlust, kus ta ütles, et „mingid kääbusparteid tahavad ka saada parlamenti“. See suhtumine, et Eestis üks suur ja tähtis otsustab, kas väikesed võivad üldse elada ja olla või ei, on Eesti juures kõikse jamam asi. See, kuidas öeldakse, et näed, mehed muretsevad siin oma mingi väikese tagahoovi pärast ega mõtle suurtele asjadele, nagu näiteks tehase rajamine,“ on Mart pahane. „Kõige tähtsam ongi minu arvates tagahoov. Seni kuni jääme oma tagahoove maha lõhkuma nende „suurte ideede“ nimel, millest keegi peale mõne ärimehe ei võida, on Eesti täiesti valel teel. Pigem ma valvaks just kõiki neid tagahoove. Peaksime aru saama, et suured asjad ei mahugi Eestisse ära ja meil ei olegi neid vaja. Meil Eestis peavadki olema väikesed asjad, mida teevad nutikad inimesed ja selleks ei pea ka kogu metsa maha lõikama.“