Martin Luiga: erametsaliidu marss piiramatu lageraie poole

Aasta tagasi avaldas Martin Luiga arvamusloo valusal teemal, mis on täna ehk aasta hiljem endiselt aktuaalne. Vabauudised toob selle arvamusloo autori loal täismahus ära.

Kuigi Eesti valitsuse kitsalt majandusele orienteeritud metsanduspoliitika suunda on kritiseeritud nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, vajub see ometi üha enam puidutööstuse, mis on saanud oma käpa alla ka erametsaliidu, poole kreeni, kirjutab ühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaator Martin Luiga.

Nädala alguses saatis erametsaliit välja teate, milles kritiseeris Euroopa Liidu uut metsanduskava LULUCF (lühend inglisekeelsest land use, land use change and forestry – maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus), nimetades selle tingimusi metsarohkete riikide suhtes ebaõiglaseks.

LULUCF kehtestaks optimaalsed raiemahud juurdekasvust, millest rohkem raiudes peaks riik maksma trahvi. Keskkonnaministeerium on erametsaliiduga ühel nõul, neil on selja taga pikaajaline hea koostöö ja nad aktsepteerivad seda liitu justkui kõigi erametsaomanike esindajana.

Tegelikult kätkeb kõnealune ühendus vaid umbes kuus protsenti Eesti metsaomanikest, kelle hulgas on omakorda juhtival positsioonil suurmetsaomanikest firmade esindajad. Vastupidiselt avalikule kuvandile pole need metsaomanikud traditsioonilises mõttes, vaid pigem puidutööstuse toormeharu, kuna nende poliitika ei kergita puidu hinda ega mõtle ka tulevale põlvele, vaid seisab hea peamiselt raiemahtude suurendamise eest.

Kuigi Eesti valitsuse kitsalt majandusele orienteeritud metsanduspoliitika suunda on kritiseeritud nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, vajub see ometi üha enam puidutööstuse poole kreeni.

Tõeline metsateadus vaid klassikaline metsandus

Paar kuud varem reageeris erametsaliit jällegi valulikult riigikogu keskkonnakomisjoni soosivale hinnangule raierahu erametsadele laiendamise eelnõule, süüdistades komisjoni esimeest kohalike valimiste eelses populismis ja eraomandi mõiste mittetundmises.

Liidu toonane juhatuse esimees Ants Erik leidis, et sellise keelu majanduslik kahju oleks tohutu, lisades samas enesele vastukäivalt, et täiendav keeld puudutaks vaid 0,2 protsenti metsadest ja suviti ei toimu metsas niikuinii suuremat midagi.

Ometi soovitasid Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon, Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond ja Eesti Ornitoloogiaühing kevadsuviste raiete lõpetamist juba seitseteist aastat tagasi.

Kuid erametsaliit tunnistab tõelise metsateadusena vaid maaülikooli klassikalist metsandust, mis on õigupoolest puidutoorme efektiivseima varumise teadus. Teaduslikest uurimustest toetuvad nad pigem Veiko Uri uuringule optimaalsetest raievanustest, mille järgi oleks optimaalne raiuda juba poole varem, kui ministeerium seda praegusel hetkel lubab. Loomulikult on tegu puhtalt majandusliku optimaalsusega, mis ei arvesta vähimalgi määral liigirikkuse või Eestile omaste metsamaastike säilimisega.

Ka maaülikooli professor Henn Korjus, samuti üks erametsaliidu võitluskaaslastest – on avalikult leidnud, et eesrindlik oleks kõik raiepiirangud tühistada. Tema hinnangul võiks Eestis raiuda kuni 22 miljonit tihumeetrit aastas, samal ajal kui praegune metsanduse arengukava lubab maksimumina 15 miljonit tihumeetrit, keskkonnaorganisatsioonid ja ökoloogid peavad jätkusuutlikuks aga 8,4 miljoni tihumeetri ehk ligi kolm korda vähesemat iga-aastast metsaraiet, millist arvamust toetab ka Euroopa Liidu uus LULUCFi kava.

Tuginedes tõsiasjale, et Tartu Ülikool sai äsja rahvusvahelise teaduse evalveerimiskomisjoni käest põllumajandusteadustes maksimumhinde konkreetse osutusega säästvusteaduste arendamisele ja kommentaariga, et tänapäevane põllumajandus, ühes metsanduse ja kalandusega, pole enam majandajakesksed, vaid lähtuvad keskkonnateadustest, siis peaks erametsaliit jätkusuutliku metsanduse edendamiseks soosima just raiemahtude vähendamist ja LULUCFi piirangunormide kehtestamist.

Selle asemel peab nende ametlik retoorika keskkonnateadust moenarruseks, metsandusteadust aga vanaks ja väärikaks, tunnistades samas – taas vasturääkivalt – ,et viimase viiekümne aastaga on metsamajandamise tehnoloogiad tundmatuseni muutunud ning saed ja hobused asendunud raskete harvesteridega ning ulatuslike lageraietega.

Kõnekas on seegi fakt, et klassikalise metsanduse valdkonnas teostatavate uuringute arv ning nendele määratav rahastus on meie riigis tuntavalt suurem kui keskkonnateaduste oma.

Vaevalt, et kedagi kurvastab

Looduskaitse vastasena on erametsaliidul lisaks märkimisväärsele ajaloole ka kõnekas eelajalugu. Ühenduse, mis toona veel talumetsa liidu nime kandis, esimeseks esimeheks oli Leonhard Polli, kunagine ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi melioratsiooni osakonna juhataja.

Eesti looduskaitse veteranide seas on Polli tuntud eelkõige 1960.–1970. aastatel mastaapse soodekuivendamise kampaania eesotsas seisjana. Soode kuivendamise peamiseks kandvaks ideeks oli kiire rikastumise soov, sest selle abil oleks saanud Moskva käest Eestisse terveid miljoneid skeemitada.

Kahtlemata nägi Polli end tõelise patrioodina, samamoodi nagu need loodusteadlasedki, kes võitlesid tema plaani vastu ja lasid lõpuks põhja ta kavatsused, ehkki keskkonnakaitse puhul tavapäraselt jõuti jaole suure hilinemisega ja meie loodusmaastikel laastati märgatavalt.

Nüüd, tagantjärele vaadates võib küsida: on meil siis kahju, et viiskümmend aastat tagasi Eesti kuivendussektoris rohkem Vene rublasid polnud? Kas selle eest oleks Eestisse palju jäävaid väärtusi ehitatud, mis rikastaks ja rõõmustaks meid tänapäevani?

Oleks soodekuivendamine toona jätkunud, siis oleks meil praeguseks lausa ruutkilomeetrite kaupa rohkem hävinud maastikke, mida peaks justkui kompenseerima praegusest veelgi enam 1970ndate Nõukogude Liidule iseloomulikku tarbearhitektuuri ja mehaanikat.

Vaevalt, et kedagi kurvastab, et see vahetus tegemata jäi. Sellest johtuvalt saaks küsida, kas peab ilmtingimata vahetama seda, mille väärtus ajas kasvab – loodusmaastikud ja puhas elukeskkond – selle vastu, mille väärtus kahaneb – lühiealised tarbekaubad ja prassiv elustiil.

Eelistama peaks talvist metsaraiet

Leonhardi vennapoeg Mati Polli ja tolle poeg Aadu on sujuvalt jätkanud Eesti metsanduse ja loodusressursside üle valitsemist, selle suguseltsi ja nende kaasteeliste metsa puudutav tegevus on kantud sestsamast sookuivendamise vaimsusest, kus Eesti inimesel aidatakse sõbralikult oma loodusressurssi kiire raha vastu vahetada, ja seda ka siis, kui rahvas sõrgu vastu ajab.

Kui erametsaliit väidab, et raierahu toetamise kujul on tegu poliitikute populistliku nükkega, siis tunnistavad nad isegi, et rahvas on suvise raiumise vastu, kuna selle käigus hukkub massiliselt nii linnu- kui ka loomapoegi.

2006. aastal rahastas keskkonnainvesteeringute keskus Fenolo MTÜ sotsioloogilist uuringut inimeste metsaga suhestumisest, mis selgitas muu hulgas välja, et circa 80 protsenti vastanutest arvavad, et metsa kasutusel tuleb arvestada ka teiste elusolendite ja veel sündimata inimpõlvedega (metsa pidas toona hävimisohuks olevaks 45 protsenti). Vaevalt on see hoiak ühe aastakümnega oluliselt muutunud.

Raierahu idee seisneb eelkõige selles, et loomi ja linde ei häiritaks nende pesitsusperioodi ajal, kusjuures juba on praegune intensiivne raiumine ühes raierahu mittehoidmisega viinud olukorrani, kus kaotame 60 000 linnupaari aastas ehk Muhumaa-suuruse ala linnustikku.

Ka metsloomad põgenevad üha sagedamini harvesteride undamise eest linna – sel talvel nähti keset Viljandi kesklinna ilvest, see kurioosum ehmatas juba ka üsna looduskaugeid inimesi.

Maismaaselgroogsetest moodustavad inimesed ja põllumajandusloomad praeguseks valdava osa, metsikud loomad moodustavad nende kogumassist vaid kolm protsent[1]. Ent ka sellest võrdsemas olukorras poleks kena oma vähemate vendade seas arutult ringi laamendada.

Talvist raiet peaks tegelikult eelistama ka metsamajanduslikel põhjustel. Nimekas metsateadlane Ivar Etverk on nimetanud suvist raiet metsa seisukohalt üheks ohtlikumaks töövõtteks2[2], kuna masinad sõtkuvad mulla tihedaks, nii et uutel taimedel on kehvem kasvama hakata.

Masinate tekitatud sügavad roopad soodustavad ka erosiooni ja toitainete väljauhtumist, lisaks on talvel lõigatud puit kvaliteetsem ning kuuse puhul aitaks suvisest raiest hoidumine peatada juurepessu levikut – just selle levik ongi toodud kuuskede raievanuse alandamise põhjuseks, ehkki tegelikult sobiks ennetava meetmena just üldise neljakuise raierahu pidamine nii era- kui ka riigimetsades.

Eesti Ornitoloogiaühing on teinud majandusanalüüsi, mille kohaselt oleks suvise raierahu põhjustatud majanduskahju väiksem kui turu loomulik kõikumine. Siinkohal tuleb arvestada sedagi, et Eesti metsatööstus ei kiratse, vaid on ka töösturite eneste hinnangul priske ja hea tervise juures, samas kui looduskaitse osas on keskkonnaministeeriumgi möönnud oluliste puudujääkide esinemist.

Metsa ei saa lahutada ülejäänud loodusest

Erametsaliidu kreedoks on saanud omandi pühal puutumatusel baseeruv väide, et «pean saama omas metsas teha kõik, mis tahan!».

Ometi tunnistab ka klassikaline liberalism eraomandi kasutamise piiramist üldistes huvides ja enamikul juhtudest ei tekita sellised «piirangud» erilisi küsimusi. Autoomanik saab tavaliselt aru, et hoolimata sellest, et auto on tema oma, on liiklus siiski suurem süsteem ning seetõttu tuleb täita liikluseeskirju ning maksta kindlustust, käia ülevaatusel ja nõnda edasi.

Samuti saab enamik korteriomanikest aru, miks nad ei või korteri põrandale lõket teha, nagu mõistavad inimesed sedagi, et keset suvilakrunte ei ehitata kõrghoonet ega rajata kooskõlastamata tehast.

Ent metsaomandi osas levib visa müüt targast metsaomanikust, keda igasugused piirangud vaid rumalamaks teevad. Maaülikooli professor Hardi Tullus on öelnud, et esialgsed piirangud olid vajalikud vaid iseseisvuse algusajal. Sellisel juhul on tema eeskujuks vahest Poola metsapoliitika, kus tõepoolest kaotati hiljuti kõik eraomanike raiepiirangud. Ometi pole selle tulemusel tõusnud mitte metsaomanike teadlikkus, vaid plahvatanud lageraiebuum, mis on nii linna- kui ka maainimesed harvesteridega metsade vahele võitlema viinud.

Üle kogu maailma räägivad teadlased ikka rohkem sellest, et metsa ei saa lahutada ülejäänud loodusest – see on samasugune seotud süsteem nagu vesikonnadki. Ning just praeguse üleilmse ökoloogilise ja kliimakriisi valguses muutub iga puutumatu paik meie tulevaste põlvede seisukohast iga päevaga väärtuslikumaks.

Praegu kehtib raierahu ainult riigimetsa majandamise keskuse (RMK) hea tahte avaldusena riigimetsades ja ainult kaks kuud.

Mati Polli on üks Eesti juhtivaid puiduärimehi ja endine RMK nõukogu esimees. Tema poeg Aadu on praegu kavandatava tselluloositehase üheks esindusisikuks.

Eesti Ornitoloogiaühing on optimaalsena hinnanud esimesest aprillist juuli viimase päevani vältavat raierahu, märtsi keskpaigast augusti lõpuni vältav raiekeeld võimaldaks kaitsta veel kaheksat liiki.

88 protsenti metsalindudest on kaitsealused liigid.


[1] Jan Zalasiewicz, «The Geological Basis for the Antropocene,» antropotseeni ajalugu ja poliitika, Chicago Ülikool, 17-18 mai 2013.

[2] Etverk, I., 1992. Looduskaitsenõuded metsatööde tegemisel. Eesti metsade kaitse ja kasutamine. Tln.

Vaata lisaks