Neeme Kuningas: lambad ja röövlinnud

Vabaerakonna liige Neeme Kuningas kutsub nii erakonnakaaslasi kui kõiki eesti poliitikuid arendama koosmeelekultuuri.

Ühel Vabaerakonna esinduskogul tegin ettekande, kus tutvustasin seitsme metanarratiivi tüüpilist peategelast: Tuhkatriinu, Superman, Don Quiote, Casanova, Oidipus, Jeesus ja Hunt “Punamütsikesest”.

Igal lool on algus, areng ja lõpp. Ja kasulik on aeg-ajalt peeglisse vaadata ja ausalt küsida, millises loos ja millises selle loo arengufaasis MEIE oleme? Kas selle loo lõpp rahuldab meid? Äkki tuleks narratiivi vahetada, et saavutada loole meile meelepärasem lõpp? Arvan, et see hetk  ja võimalus ongi Eesti Vabaerakonnal seoses erakorralise üldkogu kokkukutsumisega praegu käes ja seda hetke ja võimalust oleks rumal ja hukutav käest lasta.

Seoses oma erialaga olen väga tihti silmitsi seisnud ühe mulle erakordselt huvitava ja inimloomust avava küsimusega: mida teeb inimene võimuga ja kuidas muudab võim inimest? Paradoksaalsel kombel olen oma tegelaskujude motiivide lahtimõtestamisel peaaegu alati jõudnud samadele järeldustele – võim muudab inimest, aga kahetsusväärsel kombel ta seda ise tavaliselt ei märka.

On öeldud, et sõnad on antud inimestele selleks, et oma mõtteid varjata. Lavastajale tuleb siinkohal alati appi Stanislavski “leiutatud” tegevusliku analüüsi meetod, mis seisneb selles, et ära usu ja usalda niivõrd seda, mida tegelane räägib, vaid seda, mida ta TEEB või tegemata jätab. Tegu (erinevalt sõnadest) paljastab alati palju täpsemalt tegelase tõelised motiivid. See muster on universaalne ka kõikvõimalikel valimistel – lubatakse sõnades palju, aga saades võimu, jäetakse need täitmata viidates koalitsioonipartnerite rumalusele/rikutusele, kompromissivajadusele vms.

Võimule pürgimine kui eesmärk omaette on amoraalne ja omakasu taotlev ettevõtmine. Aadetega inimesed näevad võimus vahendit (näiteks Eesti elu paremaks teha).

Meie erakonna ja tegelikult kogu tänase Eesti poliitmaastikul toimuva kontekstis meenus mulle üks Friedrich Nietzche metafoor, mis üsna küünilisel moel iseloomustab võimu omavat või kogenud või võimule pürgivat tegelast ning tema “kahuriliha” – kuulekat liikmeskonda ning võimalikke valijaid.

Liigitades meie liikmed professionaalseteks poliitikuteks ja amatöörideks võib huvi pakkuda antropoloogidele, geeniteadlastele või lavastajatele, kuid mitte neile, kellel juba veidi aru peas on. Taolises mõttelaadis on paljude silmis aimata lausa ohtlikku võõrandumist reaalsusest ning inimesi oma suva järgi võimete järgi kastistada.

Lubatud Friedrich Nietzche mõte: Lambad ei salli, kuid ka ei vihka röövlinde, kellele nad heaks saagiks on. Lambad sosistavad isekeskis: “Need linnud on väga kurjad ja me peaksime vastu vaidlema kõigile, kes väidavad, et röövlinnud võivad ka head olla.” Röövlinnud aga vaatavad pilklikult kõrgelt alla ja muhelevad: “Meil pole midagi nende heade ja juhmide voonakeste vastu! Tegelikult me lausa armastame neid, sest miski ei maitse paremini kui õrn talleliha”.

Näitame, et me ei ole vaikivad voonakesed ja et meist ei saa kunagi ka ahneid röövlinde, näitame, et meie erakonnas ja Eesti poliitikas on võimalik koosmeelekultuur!