Õie-Mari Aasmäe unistab: milline peaks olema ideaalne Riigikogu liige?

Õie-Mari Aasmäe, kadunud Hardo Aasmäe Eesti Vabaõhumuuseumis

Mina olen samasugune valija nagu kõik teised. See, et ma kandideerin valmistel, ei tee minust veel poliitikut. Ma ju tean valijate valupunkte, sest olen ise neid kogenud. Sellepärast võtsingi julguse kokku ja otsustasin eelolevatel valimistel kandideerida.

2013. aasta kohalikud valimised olid minu esimesed valimised, kus ma tundsin valijana vastutuskoormust ning et mind väga otseselt puudutab see, mis toimub kohalikul ja riigi tasandil. Olin siis 29-aastane. Varem olin lihtsalt – nagu mu emakeeleõpetaja tavatses öelda – “elumere lainetel” ega süvenenud kuigivõrd otsustesse, mis valijal oli vaja teha. Korraliku kodanikuna ma loomulikult käisin valimas, aga see pigem oli selline põnev ja äge asi, mida üks täiskasvanu teha sai. Alles aastal 2013 otsustasin põhjalikult süveneda sellesse, kuidas mina tahaksin, et otsuseid tehtaks. Olin juba mitu aastat tööl käinud ja päriseluga kokku puutunud. Teadsin ja tundsin, kuidas ülevalt tulevad otsused mu elu mõjutavad. Süvenesin ka sellesse, kuidas neid otsuseid tehakse. Poliitiku tütrena teadsin tegelikult väga hästi, kuidas suurtes erakondades asjad käivad. Pean tänama vestlusi isaga, mis aitasid mul mõista, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi. Minu hääle sai tookord valimisliit Isamaaline Tartu Kodanik.

2013. aastal hakkasid suured erakannad hirmutama valijaid, et ärge andke oma häält neile väikestele, nad ei saa nagunii sisse ja teie hääl läheb raisku. Pean tunnistama, et ma ei saanud sellest päris täpselt aru. Kuidas raisku? Ma toetan oma häälega inimest, kelle mõtted mulle meeldivad! Sellega ma ju tunnustan teda, innustan teda edasi tegema seda, mida ta teeb – saab ta siis sel korral Riigikokku või volikokku sisse või mitte. Sain suurepäraselt aru, et selle retoorika taga oli hirm pudrumägedest ja rahapajast ilma jääda. Aga kui poliitik hoolib oma riigist ja rahvast, siis talle ju peaks meeldima, et inimesed otsustavad ise oma kodukohas toimuva üle!

2015. aasta Riigikogu valimistel ei teadnud ma, keda valida. Pool aastat varem hakkasid pihta küsitlused, mis näitasid, kes sisse saab ja kes ei saa. Valijatele asuti taas selgitama, et ärge nüüd neid väikesi valige! Et teie hääl läheb raisku ja siis saab kõik endale Savisaare juhitud Keskerakond ja siis juhtuvad hirmsad asjad, kui nad võimule saavad.

Oli keeruline otsustada, kas minna üldse valima või tõesti anda oma hääl kellelgi suurele, et see hirmus Keskerakond võimule ei saaks. Kas minu valima mitteminek näitab erakondadele koha kätte? Või ütleb neile, et mis ma arvan nende lubadustest, mida nad kunagi päris tõsiselt ei võta? Ning seda, et ma tegelikult ei pea väga lugu neist dändilikest poliitbroileritest?

Mõtlesin, et kui lähen valima ja valin näiteks Reformierakonda, kas aitab see siis kuidagi kaasa, et ühiskonnas toimuksid muutused, mis mulle sobivad? Või mida ma üldse soovin poliitikutelt? Mulle meeldis Vabaerakonna mõtteviis, et Riigikogus on vabad inimesed, inimesed, kes teevad otsuseid oma põhimõtete ja südametunnistuse järgi, mitte partei juhtnööridest lähtuvalt. Võtsin julguse kokku ja andsin neile oma hääle. Tegelikult juhtus nii, nagu lootsin – Vabaerakond pääseski Riigikokku. Paljud võivad ütelda, et mis kasu sellest oli – nad ju ei olnud koalitsioonis ega muutnud midagi. Kas olete selles ikka päris kindlad? Kas arvate tõesti, et üks inimene ei muuda midagi? Kui te nii arvate, siis proovige magada sääsega samas toas.

Mõni aasta hiljem sai võimule see hirmus Keskerakond, keda me kõik tookord kartsime. Kas miski muutus? Kas Keskerakonna võim erineb kuidagi Reformierakonna omast? Tegelikult ju ei erine. Parteide toiduahelad töötavad edasi, riik kokku ei kukkunud, maha ei olemeid veel müüdud ja kõik jätkub suhteliselt samas vaimus.

Aga mida meie, valijad, siis tahame? Mille põhjal me siis nüüd otsustama peaksime? Keegi ainuvõimu niikuinii ei saa. Lubadused pole ka tõsiselt võetavad, sest lõpuks läheb ju kõik kompromissidele ehk siis lõpeb selle hirmsa koalitsioonilepinguga, mis alati takistab armsatel parteidel oma valijatele antud lubadusi täita. Ja jumal tänatud, sest suur osa lubadustest ongi ju kirja pandud selleks, et neid mitte kunagi täita.

Milline peaks Riigikogu liige minu meelest olema?

Ma tahan, et rahvaasemikud oleksid põhimõttekindlad. Tahan, et nad teeksid otsuseid oma südametunnistusest, mitte parteilisest kuuluvusest lähtuvalt. Tahan, et nad hooliksid meist kõigist ja ka meie riigist. Tahan, et nad ei loeks ainult Exceli tabeleid, vaid vaataksid, mis nende ümber toimub. Tahan, et nad teeksid koostööd ja leiaksid kompromisse. Tahan, et nad ei vihkaks neid, kes on teistmoodi, vaid püüaksid mõista ja neist aru saada ning vajadusel appi tõtata. Tahan, et nad näeksid, milline on päriselu väljaspool parteilisi toiduahelaid ning mõistaksid, kui palju rahvas pingutab, et neile palka teenida. Tahan, et nad teaksid, et nende ülesanne on seal meid teenida ja meie eest hoolitseda, mitte endale elatist muretseda, et maksta majalaenu ja autoliisingut. Tahan, et nad ei kohtleks meid, valijaid, kui rumalaid lambaid, kes ei näe nende lubaduste retoorikat läbi. Tahan, et nad teaksid, et meie teame, näeme ja saame aru. Tahan, et nad tunnistaksid, et nad teevad ka vigu ja et neil ei ole sageli õigus.

Kui ma iseendale häält ei saaks anda, siis annaksin täpselt sellisele inimesele, keda siin kirjeldasin. Isegi kui ta on pisike mutter ja kuskil erakonna nimekirja tagumises otsas. Vahet pole, minu hääl ei lähe ju raisku! Ma ütlen talle oma häält andes, et kuule, mulle meeldib see milline sa oled ja mis sa teed. Palun ära loobu, vaid jätka samas vaimus!

Õie-Mari Aasmäe,

Vabaerakonna kandidaat Põhja-Tallinnas, Kristiines ja Haaberstis

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.