Tiiu Kuurme: õnneindeks ja turujumala pühakiri

Tiiu Kuurme

Meie inimesed ei ole õnnelikud, kuigi materiaalselt elatakse paremini kui senise ajaloo vältel.

Oleme riik, oleme vabad. Ent ometi tusased, umbusaldavad ja ärevuses. Õnneindeksis paikneme rahvusvahelises võrdluses 64. kohal. Kodumaised mõõdikud teatavad, et järjekorrad hingearstidele on kuudepikkused, et vaimse tervise probleemid on viimase kümne aastaga mitmekümnekordistunud, et lokkab paarisuhtevägivald ja koolis on põud tugispetsialistidest, kelle ametikohad olid veel hiljuti tundmatu nähtus. Noorte seas edeneb jõhkrus ja vägivald – hilisel ajal on tänavatel jälle ohtlik. Õpirajalt väljalangenute arvud on muljetavaldavad: põhikoolist 10 protsenti õpilasi, gümnaasiumist 15 ja kutsekoolist 41 (!). Miks? Ja mis neist edasi saab? Kas ei pidanud meil lapsi mitte vähe olema?

On olnud rohkesti vihjeid, et kodumaalt võõrsile viib inimesi ära kliima – mitte see niiske ja sombune, vaid töökoha ja inimsuhete kliima. Sama kliima takistab tulla ka tagasi, eriti kui kogeti, et kuskil oli soojem ja inimene väärtuseks. Hiljuti rabas pedagoogilist üldsust faktidele toetuv teadaandmine, et lapsed kiusavad ja mõnitavad õpetajaid. Laiem üldsus oli pigem harjunud, et alandatud saavad hoopis lapsed, otsekui mindaks kooli asemel lahinguväljale, kus käib kõikide sõda kõikide vastu.

Loodetavalt pole teadmata, et õnn ei ole rahas. Vaid väärtustes, milles elame, eriti õigluse ja austuse olemasolus. On omajagu vaeva nähtud, et eestlane armastaks oma isamaad, vähem juba, et ka teist eestlast, sest tema on konkurent, mitte kaasteeline oma kultuuri hoidmisel. Lisaks rahale ja edupunktidele koguvad inimesed hingetagustesse soppidesse vimma, mille päritoluallikatest ei räägita, sest avalikult tuleb olla konkurentsivõimeline, manisk sile ning triigitud. Vimm on läbielatud valust tingitud uue valu tekitamise reservuaar. Miks me seda üksteisele teeme? Sisimas küllap teatakse, et pelgalt rahakülv ja tugispetsialistid pole see, mis lahustaks vihameele ning muudaks lahkeks elu ja inimeste vastu.

Oleme tänasesse päeva kulgenud ideoloogiliste valikute teelahkmeid läbides. Paraku just industriaalmajandusele omaseid karmikäelisi valikuid tehes, mis tõrjuvad kaastunde, suuremeelsuse, õilsuse, tundlikkuse, peenetundelisuse ja pühendumuse. Need on inimarengu kultuurilised saavutused ehk õnne reservuaar, millest eemaldume. Ka meie haridusvalikutes läbitud teelahkmetel valiti pigem kvantiteet ja kõige kvantifitseerimine, mitte inimese enese kvaliteet, mis paremaks saamise võimalusi sisaldaks. Kooli hierarhilisus muutus veelgi jäigemaks, direktor, kellelt enam pedagoogilist haridust ei nõuta, sai kogu võimutäiuse ning kadus lootus kooli juhtimise kollegiaalsusele, mis loob inimlikku keskkonda alternatiivkoolides. Inimese hinnasildiks sai tema sooritus ja koht pingeridades. Teadlase hinnasildiks aga indekseeritud väljaannetes ilmunud artiklid, mille sisuline väärtus kedagi ei huvita.

Kvantifitseerimine kui ühiskondlik eluhoiak on tinginud eesmärgi ja vahendite segamini mineku, mõõdikute terrori, üleloomulikesse mõõtmetesse kosunud bürokraatia ning vilumuse näivuste tootmisel. Taevast turule tõugatud jumalalt päritud pühakirjaks sai konkurentsivõime ja majanduskasv, kuigi nende tekitatud õnn on vaid hetkeline, tuues kaasa täitumatuse tunde.

Väljaspool ühiskondlikke institutsioone on eestlane hooliv, loob MTÜsid laste ja kodutute loomade kaitseks, hooliva kooli nimel, rahvapärimuse, vähihaigete või metsa abiks. Samas on meil valikutes siiski omajagu vabadust. Alustada võiks oma institutsioonide sisemise kultuuri üle aru pidamisest, leides näiteks koolis üles need argipäeva rutiinid ja suhtumised, mis toovad inimhinge sügavusest esile kiusu ja pahelisuse kui helgema poole. Õnnelikud koolid on muide ka Eestis tõeks saanud.

Tiiu Kuurme,

Tallinna Ülikooli õppejõud,

Vabaerakonna kandidaat Harju- ja Raplamaal

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.