Ants Erm: ukrainlased sõdivad Euroopa idapiiril ka Euroopa vabaduse eest

Vabaerakonna juhatuse liige Ants Erm andis Vabauudistele intervjuu Venemaa eskaleeritud pingetest Ukraina suunal.

Miks on Putin taas teravdanud Vene-Ukraina konflikti?

Eks täpselt teavad sellele küsimusele vastust Kremli strateegid, mina võin ainult oletada. See, et venelastel ei õnnestunud vallutada Mariupoli ega ühendada Krimmi maismaad mööda suure Venemaaga, on Putinile olnud pinnuks silmas kogu aeg. Kertši sild, mille ehitamist ilma Ukraina aktsepteeringuta oleks tulnud takistada, annab Venemaale hea võimaluse provokatsioonideks. Ukraina president Petro Porošenko on viimasel ajal korduvalt hoiatanud, et samasugune olukord nagu Aazovi merel võib toimuma saada ka Soome lahel – Nord Stream vajab ju “kaitsmist”!

Pole saladus, et Venemaa Mariupolile hammast ihub. Ka ukrainlased on seal oma kaitsevõimet tõstnud, tuues osa laevastikust sinna maismaad mööda. Aga suuremaid laevu on maanteel võimatu transportida ja seda üritati seekord läbi Kertši väina. Tegemist on ikkagi osaliselt ka Ukraina territoriaalvetega ja transiitliiklus toimus rahvusvahelist veeteed mööda. Ukraina aluste ründamine Kertši väinas oli Vene Föderatsiooni otsene sõjategevus Ukraina Vabariigi vastu.

Miks venelased seda just  nüüd tegid? Putini eesmärk on mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka Vene impeeriumi taastamine. Just impeeriumi, mille võimu all oleksid ka Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, endine Jugoslaavia täies suuruses ja enamgi veel. Ukraina taaskaotamine 2014. aasta veebruaris oli nendele plaanidele tõsine tagasilöök.

Oli ju Ukraina 2013. aastal juba peaaegu et “oma”. Ukraina sõjavägi oli likvideeritud, Krimmis viidud Venemaa mereväebaasid 50 aastaks, presidendiks mängitud oma mees, ka kohtadel olid  “omad” pukis. Nojah parlamendi ja rahvaga oli veidi probleeme. Just selles tegi Putin valearvestuse ning selgus, et ukrainlased polegi manipuleeritavad tallekesed nagu tema enda valijad Venemaal. Käiku läks plaan B ehk Krimmi hõivamine. Maailma vägevad tegid näo, et tegemist on Ukraina sisekonfliktiga, ja kui seda nägu enam teha polnud võimalik, oli juba hilja. Maailm oli pandud fakti ette, et Krimm on okupeeritud ning selle tagasivõtmine tähendanuks täiemahulist sõda tuumaarsenali omava mordoriga. Selleks ei oldud ega olda valmis.

Plaan C nägi ette viienda kolonni ärakasutamise ja eriüksuslaste toel järkjärgulist võimu haaramist Ukraina suuremates keskustes. See plaan õnnestus osaliselt, Ukraina vabatahtlikud ja taasformeeritud regulaarväeosad osutusid “separatistidest” võitlusvõimelistemaks. Lepiti Minski vaherahuga, kuivõrd regulaarvägede suuremamahulisem rakendamine oleks võinud kaasa tuua tõsise vastutegevuse USA ja NATO poolt. Selle vastustamiseks aga ei olnud ega ole Venemaal võimekust, sõda külmutati. Maismaaühenduse puudumine Krimmiga ja Lugandoni eraldatus Krimmist on Venemaale tõsine okas. Sestap otsustaski Putin riskida ja lõigata Berdjanski mereväebaasi ning Mariupoli ära Mustast merest. Ka see plaan õnnestus, kuigi seekord oleks Lääneriikidel ja NATO-l variant teha vastukäik otseselt sõtta astumata. Võimalus kehtestada Vene alustele blokaad Bosporuse väinas jääb aga teoreetiliseks, sest paraku on Erdoganil  Putiniga liiga soojad suhted.

Kuidas hindad rahvusvahelise avalikkuse reaktsioone toimuvale?

Ukrainas käib sõda Euroopa eest. Aga nagu ka 1938. aastal ei soovi paljud Euroopa liidrid seda tunnistada. Mugavam ja majanduslikult kasulikum on teha nägu, et tegemist on Ukraina sisekonfliktiga, säilitades sellega võimalus teha diile Putiniga. Ja need diilid on suurele osale Euroopast küllaltki olulised, kuivõrd nad ripuvad jätkuvalt ja üha sõltuvamalt vene süstla ehk gaasitoru otsas. Peale gaasi on loomulikult veel mitmeid teisi kasulikke äriprojekte ja kasum on poliitikute rahastajatele esmatähtis.

“Pehmeid”, konkreetsete oligarhide ja üksikute poliitikute (Putin ja Lavrov excl.) vastu suunatud sanktsioone (mis muide isegi ei toimi) põhjendatakse väitega, et “ei soovita põhjustada ebameeldivusi tavalistele inimestele”.  Ja nii lõikabki Putin sanktsioonidest pigem poliitilist kasu. Seni kuni Putin Kremlis võimul on, ei muutu Venemaa poliitikas midagi. On kaks asja, mis Venemaad mõjutaksid – esiteks embargo vene gaasile ja naftale (meenutame Iraani!) ja vene spordile (meenutame Lõuna-Aafrika Vabariiki). Paraku esimene tähendaks suuri probleeme, sh. elektri ja soojahinna tõusu Euroopale. Teine meede ei maksaks tegelikult midagi ja jääb arusaamatuks, miks seda ei rakendata. Ei tasuks unustada, et ukrainlased sõdivad Euroopa idapiiril ka Euroopa vabaduse eest. Kui nad kaotavad, siis nihkub rindejoon poolteisttuhat kilomeetrit lääne poole.

Milliseid edasisi arengustsenaariume selles kriisis näed?

Hübriidsõja võimalused on Putin ammendanud. Et oma plaan lõpuni viia on vaja regulaarvägede täisvõimsust. Kuidas sellele reageerib ülejäänud maailm, eelkõige USA, ta ilmselt täpselt ei tea. Esialgu toimub “minisõda”, millele tuleks rahvusvaheliselt vastata selgelt ja jõuliselt nagu Ukraina seda tegi. Ülejäänud maailm?

Tänased arengud ei ole paraku lootustandvad. President Trump vaikis pikka aega ja siis teatas, et jätab ära planeeritud kohtumise Putiniga. Merkel ja Macron nõudsid vangistatud Ukraina meremeeste vabastamist. Ja traditsiooniliselt pakkus Merkel välja “alustada pingete maandamiseks kõnelusi Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa ja Ukraina osalusel”. G20-lt ametlikku reaktsiooni ei kostnud ning Euroopa Liidu president Donald Tusk avaldas lootust, et sanktsioone pikendatakse. Niisiis, läänerindel muutusteta. Idarindel on aga Putin saavutanud järjekordse väikese võidu. Meil siin jääb vaid nõuda lisaks Oleg Sentsovi, Roman Sushchenko ja ülejäänud 70 ukrainlasest pantvangi vabastamisele ka 24 ukraina meremehe vabastamist.

Mis edasi? Minsk 3 ilmselt ei tule – on ebatõenäoline, et Ukraina võimud seekord sellega nõustuvad enne kui Venemaa pole vabastanud ukraina meremehi ja aluseid. Venemaa teeb seda ainult siis, kui ta saab midagi väga olulist vastu või teda tõepoolest selleks sunnitakse, näiteks Bosporuse blokaadiga. Aga Läänel puudub sunniks huvi, ehitatakse hoopis Nord Stream 2-te.

De jure sõda käib, millal see puhkeb tegelikult ja kuidas lõppeb, ei taha ennustada. Senine konfliktide lahendamise praktika on näidanud, et appi ei tulda enne kui ohvrite arvu loetakse kümnetes tuhandetes. Kas Ukrainal, on võimalik neid ohvreid vältida? On, aga veelgi kallima hinnaga. “Seni kuni nemad (Ukraina praegune valitsus) on võimul, sõda jätkub”, ütles Putin Buenos-Aireses. Ehk seni kuni Ukraina valitsus seisab Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest, sõda jätkub.

Oled aastaid piketeerinud Vene saatkonna ees Tallinnas, nõudes Ida-Ukrainas Venemaa poolt okupeeritud alade vabastamist. Mismoodi nüüd need piketid jätkuvad?

Käivitasime koos Tarmo Kruusimäega iganädalased piketid Vene Föderatsiooni saatkonna ees 2014. aasta oktoobris, seega jookseb juba viies aasta. Ei osanud me arvata, et Putini režiim kogu maailma põlgusele ja hukkamõistule nii pikalt vastu peab – ikkagi 21. sajand ju! Paraku on maailma vägevate surve olnud ebapiisav, isegi silmakirjalik. Kui mõelda tagasi Balti riikide 50-aastasele okupatsioonile, siis on võimalik, et tuleb teatepulk järgmistele põlvedele edasi anda. Meie jätkame kuni jaksame. Ja me pole üksi – neljapäev on kujunenud ülemaailmseks protestipäevaks, mil toimuvad piketid Ukraina toetuseks väga paljudes riikides. Seda pannakse tähele, ka Venemaal ja eriti Ukrainas.