KUNINGAS KÜSIB (9) Vanad inimesed kabinettides

KUNINGAS KÜSIB

Vastab Karl A. Adson

K: Palun pajata, mis mees sa oled?

KA: Olen 18-aastane.  Elan Tartus Karlovas ning õpin Miina Härma Gümnaasiumi 12. klassis. Minu lemmikõppeaineks on teadmisteteooria tund, seal tunnen ennast väga loomingulisena. Kui veel põhikoolis olin vaimustuses reaalsuundadest, õppides suure huviga füüsikat, siis gümnaasiumis on minus välja löönud humanitaarvaldkonna inimene.

K: Millega sa tegeled väljaspool kooli?

KA: Kui ma pole koolis, siis tegutsen organisatsiooni MTÜ Noored Ühiskonna Heaks turundustiimis. Aga alati leian aega ka kooli näiteringi jaoks.

K: Millal ja mis ajenditel tekkis sul huvi poliitika vastu?

KA: See oli 2014. aastal. Siis käis elav arutelu kooseluseaduse üle ja ma läksin koos oma õega kooseluseadusevastasele protestile Toompeal. Mind nii väga ei huvitanudki seal osalemine kui pigem kogemine, milline üks protestimine välja näeb. Ja äkki ma nägin, et enamus inimesi polnud seal mitte selleks, et sel tundlikul teemal tasakaalustatud debatti pidada, vaid selleks, et oma viha samasooliste vastu välja elada. Siis otsustasingi seda  seadust rohkem uurida ning mul tekkis sellel teemal oma isiklik arvamus. 2015. aastal saabus Eestisse pagulaskriis ning ka selles küsimuses kujunes mul oma kindel seisukoht.

K: Ja millised on sinu seisukohad kooselu- ja pagulastemaatikate osas?

KA: Väga hea, et Kooseluseadus (olgugi, et mitte täies mahus) vastu võeti. Olen selle poolt, et samasoolised inimesed peaksid saama abielluda. Samuti  olen kindel, et Eesti peab pagulased vastu võtma. Kasvõi sellepärast, et ka eestlased on kunagi pagulased olnud. Riik ei tohiks selles küsimuses olla silmakirjalik. Statistika näitab, et pagulaste vastuvõtmisel kaasnevad positiivsed küljed on palju kaalukamad kui sellest tulenevad negatiivsed küljed.

K: Vahetame hetkeks teemat. Kas sinu ea- ja koolikaaslased ning sõbrad on ka poliitikahuvilised? Kas te räägite nendel teemadel või oled sa pigem oma põlvkonna- kaaslaste seas erand ja erak?Vahetame hetkeks teemat. Kas sinu ea- ja

KA: Kahjuks on vähesed noortest poliitikahuvilised ja poliitikast ei räägi me omavahel peaaegu mitte kunagi. Kuid kui siiski satun kellegagi nendel teemadel rääkima, võib vestlus kesta tunde. Ma ei ütleks, et olen erak või erand, ma suudan siiski rääkida ka muudel teemadel peale poliitika.

K: Miks on noor põlvkond leige ühiskonnaelu üle arutama, selles kaasa lööma ja seda muutma?

KA: Olen selle küsimuse üle palju mõelnud. Mulle tundub, et noorem põlvkond näeb sageli barjääri eneste ja otsuste langetajate vahel. Noorte arvates ei jõua nende mõtted ja arvamused mitte kuhugi. Nende arvates on poliitika miski, mida teevad kõrgelt haritud vanad inimesed kuskil kabinettides.

K: Kui oleks võimalik see müüt (vanad inimesed teevad poliitikat) murda ja noored saaksid otsustada, mida te siis esmajärjekorras Eesti elus muudaksite?

KA: See on keeruline küsimus, millele lihtsat vastust ei ole. Kõik algab haridusest.  Võiksime algatada koolides väitlustundide populariseerimist, kus arutletakse ja vaieldakse  erinevate ühiskonnaprobleemide ja Eesti tuleviku üle.

K: Miks sa sidusid end nimelt Eesti Vabaerakonnaga?

KA: Ühinesin Vabaerakonnaga, kuna siin on mul on võimalus olla ühe erakonna eluloo  kirjutamise juures. Ka on EVA ainus erakond, kus minust ei saa poliitbroilerit, kes on huvitatud üksnes karjäärist erakonna toel.

KOKKUVÕTE:

* LÕHUME BARJÄÄRI PÕLVKONDADE VAHEL!

* HARIDUS AUSSE!

* NOORED VALIGU ISE OMA TULEVIK!

* BROILERITE KOHT ON AHJUS, MITTE RIIGIKOGUS!