KUNINGAS KÜSIB

KUNINGAS KÜSIB on uus rubriik, milles tutvustame meie valimisprogrammi tuumikteemasid, meie kõneisikuid ja piirkondlikke “vedureid”.

Küsijana kehastun aeg-ajalt kas Tädi Maaliks (üksik pensionär), Onu Heinoks (töötu pensionieelik), Noortalunik Andreseks, Tudeng Indrekuks või veel kellekski tüüpiliseks Eesti inimeseks, kellele meie mõtted võiksid korda minna.

KUNINGAS KÜSIB

Neeme Kuningas vastab

K: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

NK: Juhan Viiding on nendele väga olulistele küsimustele kaunilt vastanud – Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. Armastame mõelda ja öelda, et Eesti on meie kõikide kodu, kuid tegelikkus on kurvem ja vähem särav, sest Eestis valitsev piirkondlik ebavõrdsus ei luba inimestel tekkida ühist kodutunnet. Tõmbekeskuste (eeskätt Tallinn ja selle ümbrus) ning teiste piirkondade elukvaliteet ja arenguvõimalused erinevad drastiliselt, enda ja oma pere tulevikku maa- ja külaeluga sidumises ei näe noored sageli mingit perspektiivi. Kuni kogu Eesti ei muutu kõikjal elamisväärseks ja võrdsetele võimalustele avatuks, jääme ilma kodutundeta, oleme oma kodumaal kodutud. Seega on Eesti Vabaerakonna esimehe Kaul Nurme algatatud initsiatiiv selles olukorras kord majja lüüa kõigiti mõistlik ja hädavajalik. On tarvis viivitamatult neid ideid levitada ning 2/3 (veel) väljaspool Tallinnat elavatele valijatele selgitada. Nimetame selle kasvõi Uueks Asustuspoliitikaks. Sest – Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur.

K: Demokraatia on rahva võim. Kui võim on (näiliselt) rahva käes, siis kelle käes ta (tegelikult) on?

NK: Võim on vampiiride käes. Ja need ei ole müütilised-müstilised legendidest tuntud tegelased, vaid meile kõigile tuntud ja tuttavad, lihast ja luust inimesed: poliitikud ja ametnikud, keda näeme ja kuuleme ning kellest loeme päevast päeva televiisoris, raadios, ajalehtedes ja portaalides. Kahtlemata ei ole kõik võimule saanud tegelased vampiirid, nende seas on ka doonoreid. Vampiir võtab, doonor annab. Kui laiendada seda metafoori erakondadele, siis tasub tähele panna, millised erakonnad (kaunites sõnades) inimestele annavad ja millised (karmides tegudes) inimestelt võtavad. Vabaerakonnal tuleb nii sõnades kui tegudes olla doonor, olla Eesti inimestele tulevikulootuste andja ning elamisväärse elukeskkonna, ausa ja õiglase Eesti nimel visa tegutseja.

K: Nüüd, kus mul endal lapsed on, küsivad nemad: „Mis ootab meid? Kas on me elu rõõmus ja hea?”, mina siis vastan neil:

NK: Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik. Tuleb vaid minna UUEL VIISIL ARUKALT EDASI!