Andres Herkel esimehekõnes: rahulolematus parteidega kõneleb vajadusest poliitilise liikum

Andres Herkel

Vabaerakonna uueks esimeheks valiti 128 häälega 12. mail Andres Herkel.

Vabauudised avaldab Andres Herkeli esimese kõne Vabaerakonna esimehena täismahus.

Austatud Vabaerakonna liikmed, külalised, kõik kuulajad!

Ma tänan! See on tänukõne, aga see on ka järelemõtlemise ja edasivaatamise kõne. Ma tänan Artur Talvikut tehtud töö eest! Tänan kõiki Vabaerakonna endiseid ja praeguseid liikmeid, meie toetajaid!
Lubage siin kõigepealt meenutada, mis olid Vabaerakonna tekke peamised põhjused. Meie esimeses manifesti esimene lause, mille Ülo Mattheus 2014. aasta suvel sõnastas ütles: „ME TULEME, sest me ei ole nõus Eesti poliitilise kultuuriga, mis on jäänud inimestele kaugeks ega väljenda enam ammu nende tegelikke ootusi.“
Sealtpeale oleme me sõnastanud erinevaid demokraatiapakette ja muid programmilisi dokumente, samuti mitmeid eelnõusid Riigikogus? Kas neid algatusi on arvestatud? Ei, ei ole! Meie hääl on küll kõlanud kõvemini, kuid meie eelnõud põrkuvad kartellierakondade kollektiivkaitsele. Erakondade riigieelarvelist rahastamist ei ole vähendatud, valija hääle kaalu arvestav avatud nimekirja põhimõte on tagasi lükatud ning Riigikogu liikmetele anti taas võimalus kuuluda kohalikesse volikogudesse ehk istuda korraga kahel toolil.
Kas loodetakse, et me väsime? Või oodatakse, et teemad vajuvad unustusse, kui neid lihtsalt ei lasta lahendada? Vastupidi, see, et Vabaerakonna tekkepõhjused on senini klaarimata, paneb meile kohustuse uue poliitilise mobilisatsiooni ellu kutsumiseks.
Aga meie teemadering väga palju laienenud. Süüdistus maailmavaate puudumises ei ole pädev ega ole kunagi pädev olnud. Täna esitleti meile ühte kõige põhjalikumat ilmavaateprogrammi, mis Eesti erakondadel kunagi on olnud ja me töötame sellega edasi. Meie fraktsioon Riigikogus on olnud kõige aktiivsem. Ta on nii aktiivne, et meile heidetakse ette fookuse hajumist. Kas see, kui sisulist tööd alati tähele ei panda, on Vabaerakonna probleem või hoopiski avalikkuse probleem, jäägu siinkohal vastuseta. Aeg annab arutust ja loodetavalt väärtustab lõpuks siiski just seda, mis on hästi tehtud.
Austatud kuulajad, üks sõlmküsimusi, mis koorus välja minu ja Artur Talviku liiga lühikeseks jäänud debatis, oli see, kas Eesti vajab Vabaerakonda või poliitilist liikumist, millele Vabaerakond on pigem kanderakett. Vastus on lihtne. Rahulolematus parteidega kõneleb vajadusest poliitilise liikumise järele, kuid selleks, et praktilises poliitikas midagi saavutada on vaja erakonda. Kui ütleme „Vabaerakond“, siis koosnebki see ju kahest sõnast – „vaba“ osutab vabaduse ehk kui soovite, siis liikumise algele, aga „erakond“ on erakond. Siin on kaks ühes.
Erakonnana tuleb meil rõhutada vabadust ja selle seost vastutusega. Erakonnana tuleb meil kaitsta Eesti huve ja väärtusi. Muide, konservatism on muutunud praegu Eestis üheks kõige vääriti mõistetumaks märksõnaks. Seda enam tahaksin ma siin kõnelda liberaalse ehk vabakonservatismi kaitseks. See on avatud vaade, mis ei ole kaasaegse maailmaga pahuksis, vaid püüab seda loovalt kujundada meie rahvuslikke huve silmas pidades.
Vabaerakonna suur ülesanne on olla demokraatia, kodanikuühiskonna ja isikuvabaduse eestkõneleja. „Inimene eelkõige,“ oli meie tänane programmideviis. Aga pole sugugi juhuslik, et meie uues programmis on kesksel kohal majandus. Tahame ellu kutsuda aktiivse majanduspoliitika, mis soodustab tootlikkuse kasvu, teadmistepõhist majandust ning Eesti edenemist globaalse konkurentsikeskkonna väärtusahelas. Oluline on kaitsta väikeettevõtja huve, et ta saaks ise hakkama ega peaks heituma üle pea kasvava bürokraatia pärast.
Ettevõtlikkuse edendamiseks tuleb vähendada tööjõumakse. Ja erinevalt teistest erakondadest oleme meie valmis ütlemas välja ka selle rehkenduse teise poole. Peame mõtlema kinnisvara, eeskätt kommertskinnisvara maksustamisele. Samuti leiame, et üksikisiku tulumaksu määr on liigagi madal. Üldine maksukoormus seejuures pigem alaneb.
Niisamuti pakume lahendusi töö, tervise ja turvalisuse osas. Me vajame hoopis paindlikumaid töösuhteid, sest nii anname me palju rohkem võimalusi noortele, lastega peredele, aga ka vanemaealistele ja puuetega inimestele. Õnnelik Eesti on selline, kus nii vanadel kui noortel on hea olla, kus on tõhusad meetmed selleks, et lapsed saaksid sündida ning kuhu siit lahkunud, tahavad tagasi tulla.
Nagu eespool osutatud, meie programmis on lahendused ka tervishoiu, loodushoiu, hariduse ja kultuuri sõlmprobleemidele. Meie erilise tähelepanu all on hea ja ilus eesti keel ning eriti „selle maa keele“ püsimine teaduse ja kõrghariduse keelena.
Eestluse säilimiseks on eriti oluline maaelu – eeskätt põllumajandus, aga ka praegu teravalt esil olev küsimus metsanduse jätkusuutlikkusest ning võimalikult lai hõive maal. Me oleme seda sama liigirikkuse usku, mida professor Ain Heinaru Vabaerakonna asutamiskoosolekul pisut vähem kui neli aastat tagasi meile külalisesinejana sisendas. Kui me ei suuda väiketootjat või –talunikku kaitsta Eestis, siis kuidas suudame me kaitsta Eesti kui väikeriigi huve globaalses, üha keerulisemas maailmas?
Peatun veel märksõnal, mida kasutasin ühes eilses artiklis. See on „Macroni plaan Eestile“. Ei, me ei kavatse järgida kõiki Prantsusmaa seisukohti Euroopa Liitu puudutavates küsimustes. Kuid mõõduka frankofiilina tahan esile tõsta president Macroni südikuse võidelda korruptsiooni ja eliidi põhjendamatute privileegidega.
See on ka meile oluline. Pean silmas poliitilist korruptsiooni ja karistamatust. Meie peaministriparteil, Keskerakonnal, on 1,2 miljoni eest maksmata võlgasid, millest ei ole aastate kaupa teavitatud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni. Kuidas saab peaministrirolli usaldada erakonnale, kes nõnda teeb? See on vähemalt samas suurusjärgu skandaal, nagu oli Reformierakonda kilekottidega raha toomine. Meie kõigi poliitiliste korruptsioonide ema on olemuslik ebaõiglus ja korralagedus erakondade rahastamisel ning Vabaerakond ei lepi sellega.
Mu teine osundus on sellele, mida kaasvõitleja Artur Talvik on nimetanud märksõnaga „lihtne riik“. Toetada tuleb eeskätt riigi põhifunktsioonide täitmist, kihk avada üha uusi ülesandeid toob tihti kaasa ebamõistliku koormuse, mis võib põhifunktsiooni täitmist tugevalt häirida. Muide, uue ajastu bürokraatia peidab end tihti muutuste sildi taha, sellega kaasneb uute ja uute mõttetute dokumentide tootmine ning nn. empty management speak.
Siin tuleb kriitiliselt üle vaadata ka Eesti e-riigi haldussuutlikkus, et liikuda uuele tasandile, tagada kvaliteetne teenindus ning vältida senist bürokraatlikku töörutiini.
Kõik riigivõimu ratsionaliseerimist ja saleduskuurile saatmist silmas pidavad ettepanekud tuleb põhjalikult läbi töötada. Just seda, et oskaksime liigliha skalpelliga välja lõigata, võib nimetada „Macroni plaaniks Eestile“. Vabaerakond peaks olema selle plaani eestvedaja.
Ja lõpuks mõni sõna eesseisvatest valimistest. Valimisteks valmistumise üksikasjalik tegevuskava on lähinädalate teema erakonna juhatuses. Rõhutan siin vaid paari sammu.
Kiiremas korras tuleb juhatuse ette tuua ettepanekud valimisnimekirjade koostamise alustest. Peame tegema nii, et Vabaerakond võtab teatava väärtuskokkuleppe olemasolul oma nimekirja taas vabu kandidaate, kel ei ole erakondlikku seost. Me pakume vaba platvormi. Teiseks on ülim aeg leida inimesed, kes veavad nimekirjade ja kampaaniameeskonna kokkupanemist erinevates ringkondades.
Me vajame kümme või enam kohta Riigikogus, sest kui tuleb vähem, siis võime olla taas liiga väikesed, et osaleda koalitsioonis. Aga just valitsusse kuulumise ambitsioon peab meil oma ideede elluviimiseks olema.
Hea Vabaerakond! Esimehena tahan olla meie tegemiste ja eesmärkide alandlik teener. Räägime meeskonnast. Ma ei soovi jagada erakonna liikmeid oma toetajateks ja vastasteks. Esimees ei tohi nii teha, sest esimees peab olemas olema kõigi liikmete jaoks.
Aitäh ja hoiame kokku! Aru pähe ka meile endile!

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.