Andres Herkel: Vabaerakonna vigadest ja võimalustest

Vabaerakond tõi Eesti poliitikasse rea teemasid, millest teised erakonnad ei hooli: demokraatia ja isikuvabadused, iseorganiseeruvad kogukonnad, korruptsiooni ja eriti poliitilise korruptsiooni ohjeldamine.

Aja jooksul on sellele lisandunud erinevate valdkonnapoliitikate läbi töötamine.

Edasiste arenduste peatelgedeks on esiteks inimene, tema vajadused, võimalused ja vastutus. Teiseks lihtsam, oluliselt bürokraatiavabam riik, mis jätab rohkem vabadust ka kodanikule. Kolmas telg näeb Eestit palju ühtlasemalt arenenud riigina, kus on rohkem ettevõtlikkust ja kohapealset otsustusõigust.

Oleme oma maailmavaate määratlenud vabakonservatismina, mis ei viita vastandlikele algetele, nagu mõnikord arvatakse, vaid just tasakaalule. Kui kellegi jaoks on selgem sõna „liberaalne konservatism“, siis võib ka seda kasutada.

Oleme püüdnud oma pühendumust näidata hoolsa sisutööga, muuhulgas erinevate algatustega Riigikogus ja hoolsa saalitööga. Oleme tõepoolest olnud idealistid, uskudes, et saadud mandaati realiseeritakse kõige paremini just vahetu tööga.

Kuid miks on Vabaerakonna seis nadi ja reiting madal? Vastus: jah, pärast 2015. aasta valimisi tehti vigu, mis tulenesid sisemisest idealisminõudest, kuid ei olnud tegelikus elus väga praktilised.

Üks selline viga on Riigikogu liikmete ja Vabaerakonna nimekirja kõrvalejäämine kohalikest valimistest Tallinnas. Idealistlik selgitus: nn. kahe tooli seadus on kurjast, Riigikogu liikmed ei peaks olema volikogudes ning valimisliite tuleb aidata. Kuid olukorras, kus Tallinnas isegi ei tekkinud korralikku valimisliitu ning kõik teised olid väljas oma tugevaimate jõududega, see idealism ei kandnud ega saanudki kanda.

Loomulikult oli Vabaerakonnal hilistekkelise erakonnana raske luua tugev ja kohalikus poliitikas kanda kinnitanud struktuur. Vaatamata tugevale, ent ainult 8-liikmelisele esindusele Riigikogus jäi Vabaerakond oma laiemas poliitkoosseisus asjaarmastajaks. Vastas on profikoondised, kes on osa oma poliitikat kujundavast liikmeskonnast juba iidamast-aadamast kohaliku võimu erinevatele tasanditele ja muudesse toiduahelatesse paigutanud.

Seda arvestades on näiteks Vabaerakonna esinduskogus ja muudel tasanditel tehtav sisu- ja programmitöö väga tähelepanuväärne, nagu ka kogu tegevuse rahvahariduslik külg.

Niisiis, entusiasm on asjaarmastajate tugev pool. Aga realistlik orienteerumine pingelistes olukordades ei pruugi see olla. Ka praeguses sisekriisis avaldub palju lapsikust ja kogenematust. Üles köetud emotsionaalsus ja vahekordade klaarimine meedias kahjustab ju lõppkokkuvõttes kõiki osapooli.

Augusti keskel toimunud meediarünnak esimehe vastu oli justkui mõnest Georgi Potšeptsovi raamatust maha kirjutatud: sildistamine, valeväidete kordamine, sõnade ja mõistete pahupidi pööramine ja tähenduste muutmine. Näiteks sõna „poliittehnoloogia“, mis algselt tähendab massiteadvuse mõjutamist meediaoperatsioonide abil, on kasutatud tähenduses, mis halvustab poliitilist tegevust kui sellist.

Erakonnasisese võitluse olukorras on kogenuma poole kohus mitte üle keeda, säilitada rahu, olla valmis andestama ja selgitama. Mida Vabaerakonna sisetüli puhul ongi püütud. Kui emotsionaalsele olukorrale vastatakse emotsionaalse solvumisega, siis ei lahenda see lõppkokkuvõttes midagi.

Põhiküsimus on selles, kuidas õnnestub kasutada vähest valimisteni jäänud aega, kui uus üldkoosolek on peetud ning lõhenemine loodetavalt ära hoitud. Vabaerakonna aeg on tiksunud tühjalt, samal ajal, kui ka „uued tulijad“ ehk „Vabaerakonna pojad“ (Eesti 200 ja Elurikkuse Erakond) on oma erakonnaks formeerumisega järjest kitsamas ajaraamis.

Vabaerakonna võimalus on olla üllatusvõimeline ja võtta riske, teha koostööd, aga olla valmis täisnimekirja esitama ka oma jõududega. Organisatsioonilist imet pole me korda saatnud, suurte erakondade eelised on samad, mis olid neil ka neli aastat tagasi. Samal ajal näitavad viimase kuu sündmused, et sisemist energiat Vabaerakonnas jätkub. Küsimus on selles, kas ja kuidas õnnestub see sisemiselt tandrilt valimisvõitlusse suunata.

Andres Herkel

Riigikogu liige. Vabaerakonna esimees.