Elo Lutsepp: Meie aju on meie rõõmu kõlakoda

Elo Lutsepp
Kultuuripärandit võib edasi kanda väga erinevat moodi – näiteks koduleiba küpsetades, lauldes ja pilli mängides või hoopiski lumememme ehitades. Praegu kestva Euroopa Kultuuripärandiaasta Euroopa juhtnõukogu liikme, Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri keskuse juhataja Elo Lutsepa sõnul kujunevad kultuuripärandit luues positiivsed emotsioonid – allikas heale tervisele.
Usutluses Terviselehele soovitab muusikaalase ja ajaloolase haridusega Elo Lutsepp vana reheahju mitte lammutada, vaid pigem ümber ehitada, kiidab ahjus küpsetatud köögivilja ja räägib energialaengust, mida annab talle Vabaõhumuuseumi segakoori juhatamine.
Millised võiksid olla Euroopa Kultuuripärandiaasta kõige tugevamad mõjud Eestimaa inimeste eneseteadvusele ja mõttemaailmale? Kuivõrd see mõju on tänavu tugevam kui tavaliselt?
2018. aastat tähistatakse kogu Euroopas kui Euroopa kultuuripärandi aastat. Aasta valik on sümboolne – möödub ju 100 aastat I maailmasõja lõpust, suurtest muutustest Euroopa kaardil ja mitmete rahvusriikide tekkest. On selge, et tänavu keerlevad meie mõtted eelkõige Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva ümber, kuid sellest mõeldes ja kohtadel üritusi korraldades märkame ja tõstame pjedestaalile ju ka oma kultuuripärandit – kõike seda, mis loodud ja hoitud viimase saja aasta jooksul.
Sõnum Euroopa Kultuuripärandiaastast jõuab rahva hulka paraku visalt. Ehk on lihtsalt veel vähe see aasta kestnud ja suured pidustused veel kõigil värskelt meelel ja keelel ning pidukingadki alles kappi panemata. Võib öelda, et oleme tänavu saanud kaks ühes.
Meil oli oma kultuuripärandi aasta juba 2013. aastal. Nüüd on ühise teema-aastaga võimalik ehk enam viia meie kultuuripärandit ka n-ö Euroopa turule. Eesmärk on kõigi tegevustega enim haarata kaasa just lapsi ja noori.
Tänases globaliseeruvas maailmas jääb tihti märkamata see, mis on siinsamas ümber muga. Euroopa Kultuuripärandiaasta keskendubki peamiselt sarnasuste otsimisele.
Läbi sajandite on rahvas rännanud läbi meie Maarjamaa mitmes suunas ja meie oma meistrid, õpetlased ja meremehed on väisanud teisi rahvaid Euroopas. Oleme kõik vastastikku üksteist mõjutanud. Loodetavasti neid häid mõjusid on kuhjaga rohkem kui halbu.
Oleme uhked oma ainulaadse rehemaja ja loomulikult oma saunakultuuri üle. Aga eks ole saun meie lähematele naabritelegi tähtis olnud. Ja siia juba keskajal elama asunud rootslased ehitasid samaseid pikki hooneid, kus kuivatati vilja, peksti rehte ja elati sama katuse all. Aga erinevuseks oli, et nemad ei elanud rehetoas, vaid selleks eraldi ehitatud kambrites ja katused olid neil sootuks küüruga. Kes on Ruhnus viimastel aegadel käinud, on kindlasti näinud hoolikalt taastatud Kõrsi talu pikkmaja. Või võtame meie laulupeotraditsiooni, mille oleme ju üle võtnud baltisakslastelt.
Millised seosed ja vastastikused mõjud on kultuuripärandil ning inimese vaimsel ja füüsilisel tervisel?
Kultuuripärand on sedavõrd rikas, et kindlasti võib meist igaüks leida sealt just seda, mis meie hinge kõige soojemaks teeb ja kogemustega rikastab.
Positiivsed emotsioonid aga kindlasti mõjutavad meie tervislikku seisundit. Kes ka ise aktiivselt pärandi loomisele kaasa aitab, saab sellest kindlasti topeltrõõmu ja rahulduse. Ja seda isetegemine just pakubki. Täna loodu on homme juba pärand.
Näiteks on teadlased täheldanud, et koorilaulu harrastajatel esineb vähemal määral depressiooni kui teistel inimestel.
Mis seda siis mõjutab? Rõõm koos tegutsemisest ja koos musitseerimisest, tekitatud harmooniad mõjutavad meie meeli positiivselt. Ilmselt tekib meie ajus resonants, mis vallandab teatud kemikaalide tulva meie organismis jne. Meie aju on meie rõõmu kõlakoda. Kindlasti annab eneseväljenduse võimalus meile positiivseid impulsse. Mentaalsele tervisele tuleb kasuks lugemine ja muu tajutava mõtestamine. Neid näiteid võib muidugi kõigist kultuuri avaldumise vormidest tuua.
Tööalaselt ja küllap ka hobi poolest on teie enda lemmiktegevusvaldkond maa-arhitektuur. Kuidas on seda pärandit tänases Eestis hoitud, mida veel teha annaks?
Töötades Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuses ja iga päev selle teemaga süvitsi tegeledes võib öelda, et olukord pole sugugi paha. Veel ei tahaks aga öelda, et hästi. Oleme ligi 100 aastat juba pööranud suurt tähelepanu mõisatele ja kirikutele. Neist esimesed kuuluvad ju teatud mõttes ka maa-arhitektuuri alla, kuid loomulikult enamasti mõtleme selles kontekstis taluarhitektuuri peale. Taluarhitektuur on aga ikka vaeslapseossa jäänud ja nagu millekski madalamaks ja teenimatult mitte nii väärtuslikuks peetud. Aga just see on see päris meie oma kultuuripärand. Eks viimase pooleteise sajandiga oleme palju saanud mõjutatud ka naabritest, aga oma igipõlise ja ainuomase rehemaja oleme ikkagi alles suutnud hoida. See on see väärtus, mida võiksime ka uhkusega rohkem teistele Euroopas tutvustada. Aga muidugi eelkõige peame me seda teadvustama endale.
See vanake vajab ka kõige rohkem hoolt ja tohterdamist. Igal majaomanikul pole ja ei saagi olla suuri kogemusi ühe nii suure hoone remondiks või sootuks restaureerimiseks. Siis tuleb kutsuda kogenumad appi, kes vähemalt aitavad leida kõige suuremad murekohad või anda juhtnöörid, mis järjekorras peaks neid suuri töid ette võtma. Selleks oleme me üle Eesti loonud koos heade partneritega pärandehituse nõustajate võrgustiku, mida meie kodulehe järgi leiab aadressilt www.maamaja.eu. Oldagu julged sellel lehelt abi kutsuma!
Kas ajaloolased on uurinud maa-arhitektuuri ja inimese enesetunde ja tervise vaatevinklist, kas võiksime ajaloolisest maa-arhitektuurist midagi õppida kaasaja kontekstis?
Ma ei ole küll kohanud selliseid uuringuid. Maaelu on alati eeldanud suuremat ajaplaneerimist ja seal naljalt ei toimu rööprähklemist. Elu on korrapärastatum. Juba see võiks tervisele paremini mõjuda. Aga olgem ausad, enamasti rügatakse maal kõvasti tööd teha oma igapäevase ellujäämise nimel, mi et ma ei julgeks ise peamiselt linnainimesena selles valdkonnas eufooriliselt sõna võtta.
Kindlasti on meie vanad “hingavad” palkmajad teoreetiliselt meie tervisele paremad, aga kui palgid ja aknad vajavad väljavahetamist, siis võib vastavate seadeldistega värvikirgaste piltide abil kambrite välisnurkades näha suurt soojakadu. Raske öelda, kas paksudes kampsunites ja villastes sokkides oma õhtuid telerite ees veeta on tervislikum kui umbsetes üleköetud linnakorterites. Kindlalt võib aga öelda, et kindlasti on tehismaterjale siiski maamajades vähem ja see kindlasti on meie tervisele parem.
Vanade majadega seostub oma elulaad, ka toitumiskultuur. Milliseid tervisega seotud aspekte sellest valdkonnast välja tooksite?
Kui juba maal elada, tuleks ikkagi ka ise ühtteist aiamaal kasvatada. Või siis naabrilt hankida. Siis teame ka, mida tegelikult sööme. Meie toidulaual on alati olnud ahjus valmistatud köögiviljad. Neid polegi linnas tegelikult enam võimalik nii maitsvalt valmistada, kui just kodus puupliiti pole. Ja tänapäeval kangesti moodi läinud leivategu on ka suures leivaahjus teise tulemusega kui elektriahjus.
Oleme juba mitu aastat püüdnud propageerida mõtet, et kui veel reheahjud alles, pole mõtet neid välja lõhkuda, vaid pigem ümber ehitada ja muidugi parandada nii, et ahjus ka süüa saaks teha ja samal ajal ka elamine ära kütta. Uskuge, see on täiesti võimalik. Tasub välja otsida vanaemade retseptiraamatud. Ka traditsiooniline toit on meie kultuuripärand.
Kuivõrd räägitakse Kultuurpärandiaastal inimese suhtumisest teda ümbritsevasse looduskeskkonda?
Tahaksin loota, et palju, ka looduslike pühapaikade kontekstis. Kuidagi liiga palju kuuleme viimasel ajal sellest, mis jäljest kasvav metsaraie nendega on teinud. Samuti võiksid tänavu meie ajaloolised maastikud olla suure tähelepanu keskmes, eriti just nüüd, kui eelmise aasta detsembris ka Eesti lõpuks allkirjastas Euroopa maastikukonventsiooni.
Kui erinevad või kui samased on eestlased kultuuripärandi poolest võrreldes teiste Euroopa rahvastega?
Minu meelest tegelikult ikka väga samased. Tore näide selle kohta võiks olla, et üks ameerika kolleeg on juba pea kümmekond aastat kolanud Euroopas – nii vabaõhumuuseumides kui lihtsalt külades -ja mõõdistanud ning fotografeerinud palkmajade nurgaliiteid ja muid konstruktsioonilisi elemente, et saada aru, kas ameerikasse sisserännanute rajatud ehitiste järgi on võimalik määrata nende päritolumaad. Kui viimati temaga sellel teemal vestlesime, siis oli ta juba üsna veendunud, et see pole võimalik, sest materjal tingib ehitusviisi ja erinevused on väga väikesed. Ega meil need klimaatilised tingimusedki nii erinevad pole, nagu just praeguse talve järgi võib näha.
Teil on lisaks ajaloolase haridusele muusikaline kõrgharidus. Juhatate Eesti Vabaõhumuuseumi segakoori. Milliseid emotsioone dirigeerimine teile loob?
Naljaga pooleks – seinast seina. Abikaasa ütles hiljuti sõpradele, et olen kuri koorijuht. Võin aga öelda, et pea alati tunnen end proovi minnes füüsiliselt ja vaimselt väsinuna, proovi lõppedes olen nagu uuesti üles ärganud ja energiat täis ja rõõmsas meeleolus. Teistele mõjub nii vist aeroobikas või muus trennis käimine – emotsionaalne rahulolu pluss füüsiline treening.
Millised on teie olulisemad tarkused tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks?
Tuleb osata leida ja ise luua rõõmu siin elus. Pidev n-ö ussitamine sööb südame seest ja sära silmist. Sus on kõigil haigustel meie füüsilist keha lihtsam rünnata. Lubasin oma noortele kolleegidele esmaspäeval pärast suuri pidustusi, et ei kritiseeri nüüd 100 päeva kedagi ega midagi. Liiga palju naudime me kõiges vigade otsimist. See on nagu eestlaste rahvussport. Ime siis, et meie tervis korrast ära pole. Olgu meie võtmesõnaks positiivsus.
Terviseleht 06.03.2018
Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.