KUNINGAS KÜSIB, RAHA VASTAB: Haabersti puukaitsjad jätavad lolli mulje

Margus Raha

Inimesed peavad ennast valdavalt keskkonnateadlikeks. „Need, kes ronivad Haaberstis puu otsa ja nõuavad ühe puu mahavõtmise peatamist, jätavad endast paraku lolli mulje. Keskkonnakaitse aktsioonidel osalemine olgu mõttekas ja nutikas,“ ütleb Eesti Geoloogiaseltsi liikmest ettevõtja Margus Raha lavastaja Neeme Kuningale antud usutluses.

Miks Sa pead Haabersti puukaitsjaid rumalateks?

Keskkonnakaitse ei saa eksisteerida mõistmata majanduse toimimise ja arengu põhimõtteid. Majandustegevus ühel või teisel määral kahjustab alati meie elukeskkonda. Samas annavad innovatsioon ja majanduse areng meile infrastruktuuri ja kõik tänapäevaseks eluks vajamineva: elektri, ehitised (kodud, koolid, haiglad), mobiiltelefonid taskutesse ja arvutid laudadele. Tuleb teha mõistlikud valikud ja leida tasakaal, et majandus areneks ja keskkond oleks kaitstud.

Kas Sa teeksid tervest Eestist kaitseala?  

Ma ei propageeri Helme-müüriga suletud Eestist kaitseala tegemist, et siis leelotada peeruvalgel ja meenutada vanu „halbu aegu“ ja seejärel tasapisi rahva ja riigina välja surra.

Et seda Sinu maalitud nukrat perspektiivi uskuda, peaksime teadma, kuidas kujunes Sinust keskkonnateemade ekspert.

Keskkond ja loodus on mulle olnud südamelähedane lapsest saadik. Mets ja soo, kalajõed ja -järved, hiljem mäed, kõrbed, savannid, vihmametsad ja korallrahud. Õppisin Tartu Ülikooli bioloogia- ja geograafia teaduskonnas keskkonnageoloogiat.

Tõeline „äratus“ saabus septembris 1990, kui juhtisin Nõukogude Eesti ja USA ühist matkagruppi Hibiinides Koola poolsaarel. Nagu varasemalt, tahtsime ka seal mägedesse veetud konservipurgid jätta hunnikutesse, põletada või maha matta, kuid üks ameeriklanna hakkas peaaegu nutma ja valgustas meid põhjalikult. Peale seda olen oma prügi alati loodusest kaasa toonud.

Niisiis hakkasid selle „valgustatuse“ toimel negatiivselt suhtuma looduse prügistamisse?

Jah,  avaldasin sel teemal mitmeid artikleid nii Araabia Ühendemiraatide, kus töötasin 1990ndate keskel, inglisekeelsetes meediaväljaannetes kui ka Hispaania lehtedes, kus elasin 10 aastat. Emiraatides olid ja on ranged trahvid loodusesse prügi loopimise eest, kuid tegelikult on sealne loodus siiski väga reostatud. Ka Lõuna-Hispaanias on olemas kõik võimalused jäätmete kogumiseks, kuid prügi lendab ikka tänavale, randa, loodusesse.

Sinust sai rahvusvahelise haardega aktiivne keskkonnakaitsja.

Võib ka nii öelda, sest olen osalenud paljudes ühiskondlikes projektides nagu näiteks Hispaanias Galicia ja Emiraatide Ras al Khaima ranniku puhastamisel naftast, koristasin Gibraltarit Clean up the World raames ja osalen alati Eesti oma Teeme Ära kampaaniates.

Oled jäätmekäitluse ja maavarade spetsialist ning töötanud ka Eesti Geoloogiakeskuse geoloogiadirektorina. Millised on Eesti praegused valupunktid meie mõtlemises?

Jätkuvalt kahjustatakse meie loodus- ja elukeskkonda väga erinevatel viisidel ja sellele ei näi lõppu tulevat, kui miski radikaalselt ei muutu. Keskkonna kaitse eesmärgil langetatakse rumalaid ja majandust pärssivaid otsuseid rääkides pidevalt kogu rahva nimel.

Aga kust me üldse teame, mida rahvas tegelikult tahab? Kas kõige häälekamad huvigrupid või Delfi kommentaatorid esindavad kogu rahva tahet? Või kahtlase tõeväärtusega 1000-valimiga küsitlused?

Sa oled kasutanud keskkonnaprobleemidest kõneldes tabavat verbi „nimbitamine“. Mida see tähendab?

Nimbitamine on lühend inglise keeles laialt levinud mõistest „Not In My Back Yard!“ (NIMBY), eestikeeli  „Ainult mitte minu tagahoovis!“ Taolist lärmakat suhtumist on väga palju, ollakse ju vastu isegi nn „keskkonnasõbralikele algatustele“ nagu tuulepargid.

Nimbitamine viib varsti selleni, et Eestis ei saa enam mõeldagi arendamis- ja uurimistöödest, mis tooks suuremaid investeeringuid majandusse ja looks töökohti ja  väärindaks toorme siinsamas Eestis. Lisaks nimbitamisele on kasutusele võetud hüsteerilised emotsioonid, ebateadused ja isegi esoteerika.

Kas nimbitamine on keskkonnavaldkonna ainus ja suurim valupunkt?

Kaugeltki mitte. Eesti jäätmemajandus lonkab ja kardan, et me ei suuda endale võetud EL-kohustust täita. Lubasime aastaks 2020 koguda liigiti 50% jäätmetest, kuid uue jäätmeseaduse eelnõu tukub juba üle aasta ja on vastu võtmata või ümbertegemiseks tagasi lükkamata.

Kuigi põlevkivist elektri tootmine väheneb, oleks jaamade kohene kinnipanek või selliste ettepanekute tegemine ütlemata rumal otsus. Taastuvenergia osakaal elektritootmisest peaks aastaks 2030 suurenema 50%-ni. See on ka Vabaerakonna eesmärk ja hea tahtmise juures saavutatav, kuid siingi võib nimbitamine karuteene osutada.

Mida teha Eesti metsadega?

Metsi tuleb mõistlikult majandada. Toetan Vabaerakonna seisukohta, et Eesti metsade raiemahud ei tohi ületada metsa loomulikku juurdekasvu.

Mida teha Eesti erinevate maavaradega?

Maavarasid tuleb süsteemselt ja põhjalikumalt uurida ja arvele võtta.  Tooret ei tohi välja vedada, selle asemel tuleb väärindada toore kohapeal ja valmiskaupu eksportida.

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.