Heiki Lill: kas peaks vaatama kingitud hobuse suhu?

Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees Heiki Lill kirjutab, kuidas ja millega püütakse valijate hääli.

„Kas Sa kingitust tahad?“ uurib üks koolipoiss teiselt

„Jah“ on teine rõõmuga nõus kingitust saama.

„Siis mine ja osta endale“ vastab esimene poiss.  Naerupahvakas.

Säärane situatsioon leidis aset üle kahekümne aasta tagasi ühes põhikooli koolibussis. Selle kauge aja mälestuse ja tänapäeva vahele mahub mitmeid Riigikogu ja kohalike omavalituste volikogude valimisi. Sekka ka mõned Europarlamendi valimised. Olles tol ajal üsna noor, ei osanud siis veel näha seost koolipoisi mõttemängu ja reaalpoliitika vahel. Vaevalt, et ta seda isegi taipas. Mida aga aeg edasi, seda rohkem on seos tolle aja situatsiooninalja ja Eesti (miks mitte ka maailma) valimisreklaami ja poliitika vahel arusaadavam.

Septembri keskpaigas püüdsid uudistes pilke pensionilubadused. Arutati Keskerakonna ja Reformierakonna lubadusi tõsta pensione. Mõlemal eesmärgiks tegelikult üks: „Hea pensionär, anna oma hääl meile, me anname Sulle selle eest raha.“. Esmalt avaldas üks, seejärel teine plaani pensionitõusuks järgmise kahe ja nelja aasta jooksul. Summades kõlas see uhkelt: 100€ ja 200€. Targu jäi mõlemal mainimata, et kui majandus kasvab prognooside kohaselt, siis pension, olles seotud erinevate indeksitega, tõuseb nendest lubadustest hoolimata 100 ja ka 200 eurot. Seda tempos 50 eurot aastas. Mainimata jäi kummalgi liberaalsel erakonnal, et saatuslikuks võib saada majanduse halvenemine. Sellisel juhul tuleb oma lubaduse katteks hakata raha muude tegevuste arvelt võtma. Kuidas aga vältida majanduse halvenemist, seda saladust pole kumbki erakond avalikustanud.

Natukese mõttetöö tulemusel tuleks neil formuleeruda lause: „Hea ettevõtja, anna oma hääl meile, me teeme Sulle selle eest parema ettevõtluskeskkonna, et Su ettevõttel paremini läheks ja me saaksime täita oma lubaduse tõsta pensionäride pensione.“. Parem ettevõtluskeskkonda võib üsna mitmeti mõista. See sõltub ettevõtte tegevusvaldkonnast, asukohast, konkurentidest, maksupoliitikast, toetustest ja paljust muust. Kindlasti ka säärasest ressursist nagu inimesed. Tänapäeval üha enam ja enam haritud inimestest. Ei taha ju ükski tööandja palgata lolli töötajat kes teeb potentsiaalse kasu asemel reaalset kahju.

Kahjuks on hetkel võimul oleval koalitsioonil haritud inimesest omapärane arusaam. On justkui otsustatud, et inimese haridustee kõrghetk ongi ehk gümnaasiumi lõputunnistus. Edasi on kõik juba erialafriikide valdkond ning kõrgharidusse ja teadusse üldiselt ei pea väga panustama. Ilmekas näide on õpetajate palgatõus 2019 aastal. Olen seda meelt, et õpetajaid peabki hästi tasustama. Seda kasvõi juba põhjusel, et hea  haritusetasemeta esmakursuslasega ei oska ka kõige parem õppejõud ülikoolis midagi tarka peale hakata. Kui aga on laia silmaringi ning suure huviga tudengihakatis, siis on ka õppejõul loengus või praktikumis hoopis teine minek sees.

Mingil põhjusel jäeti teaduse rahastamine selle aasta tasemele. Aga kas keegi teab, kui mitu aastat on teaduse rahastamine olnud „selle aasta“ tasemel? Muudetud ehk ainult hädapärasel hulgal. Ülikoolitöötajatele öeldakse, et raha palgatõusuks tuleb leida „sisemiste ressursside“ arvelt. Ehk koondada. Seoses koondamisega langeb aga ka õpetamise tase. Tekivad spetsialistid, keda on õpetatud läbi säästukõrgkooli. Ja see säästuspetsialist läheb tööturule majandust edendama.

Kas saab spetsialisti vajavale ettevõtjale öelda: „Näh, siin on Sulle säästuülikooli lõpetanud kõrgharidusega spetsialist. Kasvata Eesti majandust, et pensionärile saaks talle lubatud pensioni maksta.“? Või peaks ettevõttele pakkuma siiski igati kvalifitseeritud ja laia teadmistepagasiga ning hakkamist täis ülikoolilõpetajat?

Ma tegelikult saan aru, miks tehakse sääraseid avaldusi. Vanaduspensionäre on käesoleval aastal natuke üle 300 000*. Neil kõigil on valimisõigus ja nad käivad ka valimas. Ja me kõik tahame vanaduses saada väärikalt hakkama. Palju on tudengeid? 2017/2018 õppeaastal oli tudengid kokku 46 200**. Kusjuures tuleb arvestada, et tudeng ollakse oma elus ainult vaheetapina ning mõnel ongi see etapp ainult 2-3 kuud. Pensionär ollakse seevastu kogu ülejäänud elu. Seega on 6,5 korda mõistlikum püüda pensionäri häält. Arvestama peab siinjuures veel sellega, et tulenevalt oma noorusest ei käi paljud tudengid ehk ka valimas.

Probleem, mis tuleb lahendada, on siiski pikaajalisem, kui kaks või neli aastat. Kindlasti suuremgi kui viiskümmend eurot aastas lisanduv pensionitõus. Väikese rahvastikuga riigis ei ole ükski haridusse panustatud euro üleliigne. Tuleb investeerida sellesse, mis tulevikus profitit võiks tuua.

Valija peab „kingitud“ hobusel siiski hambad üle lugema. Üsna suure tõenäosusega on kinkija kinkinud Sulle Su enda hobuse.

* https://www.stat.ee/58094

** https://www.stat.ee/artikkel-2018-06-21-kutse-ja-korghariduses-suureneb-vanemate-oppurite-osatahtsus

Heiki Lill

Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees.