Jüri Adams
Jüri Adams
ARVAMUSLOOD Demokraatlik valitsemine Kodanikuühiskond KÕIK UUDISED

Jüri Adams: kui ütleme “Eesti riik”, siis väljendame mõtet, et “nemad” tehku

Kui Friedebert Tuglas toimetas Juhan Liivi käsikirju, siis oli nende hulgas ka niisugune salm: „Ja nõnda on lugu ka Eestis / ja nõnda on elu kiik: / ükskord – kui terve mõte – / ükskord on Eesti riik!“ Seda salmi on trükitud küll erinevate luuletuste osana, aga nende lõppu on ikka pandud aastaarvuks 1905. Võime oletada, et see oli esimene kord, kui keegi kirjas kasutas sõnapaari Eesti riik.

Praegu muud ei kuulegi kui Eesti riik, riik või meie riik. Igas lehes, saates, kõnes. Kasutuselt on peaaegu kadunud Eesti maa, territoorium, rahvas, ühiskond, elanikkond jne, harva kuuleb ka lihtsalt Eestit, justkui seda häbenetaks.
Et mõnes keeles oleks nii mugavalt kasutatav sõna riik nagu meil, on üsna ebatavaline. Oleme selle saanud saksa-rootsi eeskujul, täpsemalt alamsaksa keelest. Sama sõnatüvi on meil laenatud ka teises tähenduses: rikas, rikkus.

Oletan, et sõna riik laenati ristiusu tekstide tõlkimise kaudu ja alguses tulid kasutusele liitsõnad taevariik ja jumalariik. Oletan ka, et poliitiline tähendus tuli hiljem sõnades kuningriik, vabariik, keisririik. (Meie lähemad naaberrahvad jäid küll varasema termini juurde: Soomes valta ja Lätis valoda.) Valitseva võimu kohta kasutati rahvakeeles Rootsi aja laensõna kroonu.

Nüüd on aeg püstitada selle kirjutise põhiküsimus: kas siis ei või olla moes rääkida ja kirjutada Eesti riik, miks ei võiks see sõnapaar olla sünonüüm, vähemalt tänapäeva Eesti kohta? Kas niisuguses sõnakasutuses on midagi halb? Esimesel iseseisvusajal öeldi Eesti Vabariik, kui taheti ütelda, et räägitakse iseseisvast Eestist, mitte Eestist Vene keisririigi koosseisus. Esimene iseseisvus kestis ühe inimpõlve, sellele järgnes üle poole sajandi okupatsioone.

Nüüd on teine iseseisvusaeg kestnud taas terve inimpõlve, aga esimesega kokku on seda ikkagi veel vähem kui pool sajandit. Meil on põhjust olla oma esivanemate üle uhke, et nad kuulutasid, võitlesid ja ehitasid Eesti iseseisvaks. Aga meile, meie noortele ja lastele on hoopis olulisem mitte unustada, et meie probleemide peamised juured ja taust on kaks inimpõlve kestnud ENSV.

Hoopis praktilisemad on aga need segadused ja hädad, mis tulenevad sõna riik paljutähenduslikkusest. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on autorid rühmitanud selle tähendusi seitsmesse suuremasse rühma. Põhiseaduses on sõna riik kümneid kordi ja algusest peale on käinud vaidlused, mida see sõna erinevates kohtades tähendab (ühel korral (§ 2) on seal ka Eesti riik, selle kõrval on aga lause: „Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik …“).

Põhiseaduses on lauseid, kus riik tähendab kõiki avaliku võimu asutusi kokku. Sellest kitsam on tähendus kõik riigiasutused kokku (st täitevvõimu asutused, kohtud jms, aga miinus kohaliku omavalitsuse jt taolised asutused). Veelgi kitsamalt tähendab riik seal vaid täitevvõimu asutuste süsteemi. Peaks ju eeldama, et konkreetne tähendus on ilmne kontekstist, aga kui palju eelarve- ja ülesannete jaotuse vaidlusi on sellest lähtuvalt peetud.

Sõna riik liig- ja valesti kasutamise kõige pahelisem tagajärg on selles, et see ajab lootusetult sassi mõttevahetused teemadel, kes ja kuidas peab tegema, kes on süüdi, kes vastutab. Igasuguse nn poliitilise tegevuse aluseks on arusaamad, et asjad, millega me pole küllalt rahul, peaksid tulevikus olema kuidagi teisiti. Kes peaks selles olema algataja, kes otsustaja, kes elluviija?

Kas Eesti riik peaks juhtima Eestit ja meid, kes me siin elame ja tegutseme, esitama meile põhimõtted ja plaanid, andma ka Eesti Nokia, olgu või tselluloositehase kujul? Kui jah, siis on see ju põhimõtteliselt sama, nagu oli Nõukogude Eestis, kuigi kindlasti oluliselt parem. Või on asi hoopis selles, et Eesti rahvas praegu ei suuda anda ülesandeid ja tegevuskava Eesti riigile?

Miks paistab massimeedia tegijatele ja nn arvamusliidritele ainuvõimalik, et meie ühiselu puudustes on süüdi Eesti riigi „vähene võimekus“? Et las riik võtab meilt meie maksuraha juurde, palkab riigiametnikke lisaks ja jagab neile tööülesanded? Eesti sisekord ja turvalisus toetuvad olulisel määral ka Kaitseliidule, abipolitseile ja vabatahtlikele päästjatele.

Muudes tegevusvaldkondades on aga vabatahtlike abi kaasatud üsna vähe ja ametiasutused pigem tõrjuvad neid kui soovimatuid konkurente. Olen päris kindel, et sotsiaalabi ja toetuste andmisega hädalistele saaksid koguduste aktivistid hakkama vähemalt sama hästi kui riik e ametnikud palgatöö näol riigi teenuseid osutades. Meil on kümneid või isegi sadu tuhandeid inimesi, kes põlevad soovist leida rakendust looduse, puhtuse ja korra kaitsmisel, sest on olukorraga järjest vähem rahul. Eesti riik ei paista neid vajavat. Kas Eesti ka ei vaja neid?

Riigiasutuste ja omavalitsuste ümber on lepingute ja projektidega rakendatud sadu või tuhandeid inimesi, enamasti MTÜde vms juriidilises vormis. Statistikates ja aruannetes tekitab see nn õhukese riigi illusiooni. Sisuliselt on ka nemad riigiametnikud ja kui neid arvesse võtta, siis on meie riik kõike muud kui õhuke.

Minu üleskutse on: kasutagem sõnapaari Eesti riik nii vähe kui võimalik, ainult niisugustes kontekstides, kus see on tõesti möödapääsmatu.

Sest kui ütleme Eesti, siis väljendame mõtet, et kõne all olev mure on Eesti ühiskonna lahendada (milles sisaldub ka võimalus delegeerida tegutsemine Eesti riigile). Kui aga ütleme Eesti riik, siis väljendame mõtet, et „nemad“ tehku.