Krista Aru 60. PALJU ÕNNE!

Täna on Krista Aru juubel. Lisaks ühiskondlikele teenetele on Krista suurepärane kolleeg ja Riigikogu kõige sõnakam liige.

Järgnev tekst pärineb Andres Herkel raamatus „Idealistid. Vabaerakonna lugu“, mis on kirjutatud aasta tagasi.

Krista Aru pärib aru

Kui hea lugeja peaks küsima, milline on ideaalne Riigikogu liige, siis tuleb mulle kõigepealt meelde Krista Aru. Mõistagi, arupärimiste esitamine on meeskonnatöö ja sellepärast on Krista nime esiletõstmine siin paljus sümboolne, haakudes muuseas tema tähendusrikka perekonnanimega. Aga olgu see ka võimalus Kristaga lähemalt tutvust teha.

Krista Aru liitumine Vabaerakonna nimekirjaga tegi meid palju usutavamaks kultuuri, hariduse ja teaduse alal. Kuna ta tegeleb Jaan Tõnissoni eluloo uurimisega, siis on mul hooti tunne, et Riigikogu töö on tema jaoks üks viis, kuidas uuritavale võimalikult ligi pääseda. Jaan Tõnisson ja Krista Aru on Riigikogu ametikaaslased, keda lahutab pikk aeg, aga seob vaimsus. Krista kõnedes leidub ikka koht mõnele Tõnissoni tsitaadile, mis on talle Riigikogu ammustes protokollides silma torganud. Aga peale selle on Krista minu meelest just selline Riigikogu liige, kes on seadnud oma lati selliselt, et olla suurmehe vääriline.

Krista töötab dokumentidega, on saalis, esitab tarku küsimusi ja kõnesid. Oma kõned, mis on kindlasti hoolikalt läbi mõeldud, esitab Krista peast. Temalt saab fraktsioon alati selge ülevaate sellest, mis on toimunud komisjonis või koosolekul, kus ta on osalenud. Ta sõnastab probleemid, mille puhul fraktsioon või erakond peaks seisukoha võtma. Krista on väga kindel inimene, kes ei jäta endale võetud kohustusi täitmata. Ta kirjutab oma Facebooki lehel valijatele regulaarseid ülevaateid oma töödest ning tegemistest. Ta kasutab Riigikogu liikme tööga seotud kuluhüvitisi veel palju vähem, kui seda teeb neid kõige vähem kasutav Vabaerakonna fraktsioon keskmiselt. Seejuures ei tüki Krista kuidagi esile, tal justkui puudub poliitikutele nii omane auahnus.

Ühesõnaga, Krista Aru on parlamendiliige selle sõna parimas vanaaegses tähenduses. Kui XIII Riigikogu oli 2017. aasta talvel umbes poole peale jõudnud, ütles üks meie ühine tuttav mulle nelja silma all, et Krista on veel lõpuni avamata kaart. Ühelt poolt tähendas see, et peaksime tema peale rohkem mängima, aga teiselt poolt tähendas see ka seda, et tema suurt tööd pole piisavalt tähele pandud. Mis parata, igapäevane töökus ilma pideva tuututamiseta ei aita rahvaesindaja nähtavusele eriti kaasa.

Siiski oli üks kord, kui me püüdsime Krista kaarti võimsalt lahti mängida. Esitasime ta 2016. aastal Eiki Nestori vastu Riigikogu esimehe kandidaadiks. Eiki on küll suurte kogemustega parlamendiliige, aga panime tähele, et ta kipub viimasel ajal juhatades saali ees tukastama. Krista on särtsakas ja igati sobiv Riigikogu juhatama. Pealegi ta lihtsalt meeldib inimestele oma tähelepaneliku ja optimistliku olekuga. Ta oleks väga hea Riigikogu esimees, kui tahame rahvaesinduse mainet inimeste silmis parandada. Paraku lähtutakse sellistel valimistel parteilistest, mitte idealistlikest kaalutlustest.

Aga unistada ju võib! Näiteks, kui koalitsiooni kuuluv pikaaegne spiiker leiab, et on juba oldud ka, millalgi peab aeg läbi saama ja tuleks leida Riigikogu koosseisust sobivaim asendaja. Ja näe, tollel opositsioonierakonnal, neil pisut imelikel idealistidel, on Riigikogu esimehe kohale väga hea kandidaat, keda võiks toetada. Kahjuks ei juhtu nõnda vist isegi muinasjutus. Pigem on ikka nii, nagu Andres Ammas ükskord omavahel olles südametäiega põrutas: “No nad räägivad küll, kui tublid me oleme, aga tegelikult näeksid nad kõik kõige parema meelega, et meid siin üldse ei oleks!”

Nii ei saanudki Krista Arust Riigikogu esimeest. Ei saanud temast ka ministrit Jüri Ratase valitsuses, sest Yana Toomi ja Olga Ivanova persoonid olid oma eestimeelsust rõhutada armastava peaministri jaoks olulisemad kui Vabaerakond. Aga mis teha – resignatsiooniga iseendas tuleb oma igapäevane võitlus maha pidada. Üks poliitiku paratamatuid väljakutseid on mitte kibestuda, vaid rahulikult naeratades oma vagu edasi ajada. See kõik on ka Kristale tuttav. Vahel annab ta oma iganädalastes postitustes valijale mõista, kui raske on pärast kõigi tema ettepanekute järjekordset maha hääletamist järgmisel päeval taas hea tujuga tööle tulla ja kõigile naeratada. Ometigi tuleb ta sellega hiilgavalt toime:

“Nüüd, mil rohkem kui pool aega Riigikogu XIII koosseisu tööst on läbi, võin öelda seda, et tean, kuidas Riigikogu töötab. Olen koostanud ja esitanud arupärimisi, käinud täiskogu ees esitamas nii iseenda kui ka fraktsiooni seisukohta, koostanud muudatusi seaduseelnõudesse, osalenud komisjonide aruteludes ja otsuste sõnastamises. Tulen nii nende kui ka mitmete teiste kohustustega toime. Olen õppinud ja mitmetes küsimustes targemaks saanud. Mul ei ole igav olnud, sest olen iseenda emotsionaalseks ja vaimseks turgutamiseks hoidnud töist sidet ka oma varasema tööeluga muuseumides, raamatukogudes, teaduskorralduses. Ilma sellise sidemeta oleks vist Toompea elu vaene olnud. Miks? Opositsioonierakonnana on väga vähe rõõmu: koalitsioonierakonnad hääletavad kõik ettepanekud ja mõtted maha, süüvimata nende sisusse või mõõtmata neid vajalikkuse-mittevajalikkuse skaalal. Teed tööd, aga sellest tööst ei muutu midagi paremaks, st sa ei näe oma töö tulemust. Aga inimene tahab näha oma tööl tulemust ja selle üle rõõmustada või kurvastada.”(Krista Aru, Istungjärgu lõpetuseks. – Eesti Vabaerakonna Nädalakiri, 26. juunil 2017, vt. https://evanadalakiri.wordpress. com/2017/06/26/krista-aru-istungjargu-lopetuseks/).

Arupärimistega tehakse parlamentaarset kontrolli. Taasiseseisvumise järel oli Eesti Riigikogu töö tulipunktis seadusandlus. Valitsusbürokraatia polnud veel kuigi tugev ja hulk algatusi tuligi Riigikogust. Aja jooksul on see muutunud, Riigikogu on initsiatiivi järjest rohkem valitsusele loovutanud. See arengusuund pole aga omane üksnes Eestile, vaid on palju üldisem. Mõned politoloogid ütlevad, et parlamentarismi kuldajastut taga nutta ei olegi vaja.

Seadusandlusele keskendunud rahvaesindust nimetavad teoreetikud tööparlamendiks. Kui aga seadusloomest järjest rohkem loobutakse, et keskenduda järelevalvele ja riigi üldistele arengusuundade arutamisele, siis on meil tegemist kõneparlamendiga. Riigikogu kahekümne tööaasta puhul esines Mihkel Solvak konverentsil ja kirjutas artikli pealkirjaga “Kakskümmend aastat Riigikogu: kas tööparlamendist kõneparlamendiks?” (Riigikogu Toimetised, nr 26, 2012). Ta näitab, et järelevalvele, sealhulgas arupärimistele kuluv Riigikogu tööaeg on oluliselt kasvanud, aga ei pea seda parlamentarismi allakäiguks, vaid kohanemiseks muutunud oludega.

Kuna artikkel ilmus ajal, kui Riigikogus oli ainult neli parteid, võiks küsida, mis muutus, kui neid oli taas kuus? Tahaks muidugi näha Riigikogu töö sisulisemat analüüsi, kui seda on kulutatud tööaja mõõtmine erinevate töövormide kaupa. Ilmselt laienes Vabaerakonna tulekuga nii käsitletavate küsimuste spekter kui ka ühe küsimuse vastamisele kulunud aeg, aga ka küsimuste sisukus ja vastamise ajal saalis viibivate Riigikogu liikmete arv.

Kindlasti ei läinud me arupärimistega tööparlamendist kõneparlamenti ehitama, vaid ikka töö oli eesmärk. Arupärimiste puhul häiris kõige rohkem nende käsitlemise üle libisev viis, mis oli päritud eelnevatest Riigikogu koosseisudest. Tegelikult oli asi ka kõneparlamendist väga kaugel, pigem oli too kummitempel kurttumm. Ühes teises artiklis näitas Solvak, et kui Eduskunnas avatakse saadikute algatatud eelnõude puhul enamasti ka saalidebatt, siis Riigikogus toimub see üliharva. (Mihkel Solvak. – Saadikute eelnõud parlamendis: Soome ja Eesti võrdlus. “Riigikogu Toimetised” 25/2012, lk. 143 – 156.)

Aga ka see järeldus tehti 2012. aasta andmete põhjal. Jääb üle loota, et varem teaduskorraldusega tegelenud Krista Aru kõnedest ja muust panusest Riigikogu XIII koosseisus saab peagi täiendavate uuringute objekt, mida Johan Skytte instituut võiks Tartu Toomemäe puudevilus puurida.

Tavaliselt on Riigikogus algatatud eelnõud n-ö sutsakad ehk ekspressiivse sisuga muudatused, millega markeerime kindla probleemi. Näiteks, kui presidendivalimised valimiskogus ebaõnnestusid, esitasime algatuse, mis tagaks, et valimiskogu teeb igal juhul otsuse ja seda ei saa tühjade sedelitega nurjata. Siiski esitas Vabaerakonna fraktsioon oma kahe esimese tööaasta jooksul ainsana ka seaduseelnõude terviktekste. Need olid Jüri Adamsi koostatud paarkonnaseaduse eelnõu ja kohaliku demokraatia toetamise seaduse eelnõu. Peale selle esitasime päris mahukad muudatused looduskaitseseadusele, et tagada kaitse alla võetud maade omanikele õiglane hüvitis.

Kahe esimese aastaga esitatud üle kolmesajast arupärimisest umbes kolmandik tuli Vabaerakonna liikmetelt. Arupärimisi esitavad, kui vähesed erandid välja arvata, ikkagi üksnes opositsiooniparteid. Arvestades kõigest kaheksaliikmelise fraktsiooni panust, tegime seda tööd nagu muidki Riigikogu töid kõige suurema intensiivsusega.

Me ei võta siin ette kõiki teaduse, üld-, kõrg- ja kutsehariduse probleeme, riigi kinnisvara haldamist, muinsuskaitset ja eesti keele kaitset, mille kohta pärisid aru Krista Aru või teised fraktsiooni liikmed. Tihti pakkusime ka omapoolseid lahendusi, nagu näiteks haldusreformi puhul. Peatun just haldusreformiga seotud algatustel, mida tegime kokku paarikümne kandis.

***

Haldusreformi seaduse esimene lugemine oli 2016. aasta kevadel. Me polnud sugugi rahul valitsusest tulnud toodanguga. Eriti häiriv oli aga see, et Riigikogus saadeti kuu peale nii opositsiooni- kui koalitsioonisaadikute ettepanekud. Vabaerakond tegi neid entusiastlikult, oli toimkond, kümned inimesed arutasid. Aga see ei läinud kellelegi korda. See reform oli täielik kummitempel – kurttumm ja pime ka. Kui eelnõu saali tuli, läks Talvik lego komplektiga pulti, et näidata klotside peal kujundlikult võimu ja rohujuuretasandi erinevaid suhteid – seda, mida valitsuse eelnõu ehitab ja seda, mida Vabaerakond tahab.

“Aitäh, Artur Talvik! Võta klotsid ka kaasa!” – ütles istungit juhatanud Eiki Nestor, olles sunnitud järgemööda sõna andma veel mitmele vabaerakondlasele, kelle nimesid Artur mainis. Riigikogus on selline reegel, et eelnõu esimesel lugemisel saavad kõne pidada ainult fraktsioonide volitatud esindajad. Kui aga kellegi kõnes mainitakse mõne teise Riigikogu liikme nime, siis saab too õiguse kaheminutiliseks vastusõnavõtuks. Seda ära kasutades me krutskit tegimegi, et rohkem rääkida, sest eelnõu kaal meie arvates nõudis seda. Nestor andis pisut hapu näoga meile sõna ja nimetas seda Vabaerakonna rühmaviisiliseks etteasteks.

Meid häiris reformi skemaatilisus, väga jäik viie tuhande elaniku nõue, osavaldade nii nõrk staatus, et vaevalt neist asja saab, ning Tallinna ja seda ümbritseva regiooni reformimata jätmine. Ülesannete jaotusest ja tulubaasist ei teadnud veel keegi midagi. Enamikule neist probleemidest pööras tähelepanu ka Keskerakonna presidendikandidaat Mailis Reps, algatades sügisel haldusreformi teemal oluliselt tähtsa riikliku küsimuse. Viie tuhande elaniku nõude absolutiseerimine uute omavalitsuste moodustamisel langes eriti terava kriitika alla. Seda kummastavam oli, et valitsusse saades asus Keskerakond haldusreformi ellu viima, nagu olnuks see hoopis nende suust kukkunud.

2017.aasta talvel jõudsid ühinemised lõpusirgele. Reformierakonna ministri Arto Aasa asemel oli reformi vedajaks kerkinud täiesti ootamatu inimene – Mihhail Korb. Tema omavalitsuskogemus piirdus Tallinna linnaosadega ning perekondlikus liinis Kohtla-Järvega. Isa Valeri, Leningradi Parteikooli kasvandik ja nüüdne Riigikogu liige, oli olnud Kohtla-Järve linnajuht juba nõukogude ajal. Kartsime, et noorem Korb ei tunne Eesti maaomavalitsusi ega haldusterritoriaalse jaotuse kujunemist kohe üldse.

Krista Aru seevastu on Korbide vastand igas mõttes. Just tema algatas Eesti Rahva Muuseumi direktorina ajalooliste kirikukihelkondade piiride tähistamise. Need pruunid sildid Eestimaa teedel on juba mõnda aega avardanud meie kultuuriteadlikkust ja hoidnud alal piirkondlikku identiteeti. Esimene selline silt pandi Luunja sillale 2009. aasta aprillis, et tähistada piir Võnnu ja Tartu-Maarja kihelkonna vahel. Peale Krista olid kohal Luunja vallavanem Aare Anderson, president Toomas Hendrik Ilves ja veel mitusada inimest. Sealt edasi tehti ära meeletu töö üle Eesti.

Tähistatud kihelkonnapiirid kujunesid reekviemiks Tarmo Looduse kunagisele haldusreformi kavale, mis pidas kihelkondlikku identiteedialust oluliseks. Looduse kava põhja laskmine on Reformierakonna patusüü, aga nüüd, viisteist aastat hiljem, jõuti oi kui suure hilinemisega Arto Aasa reformini, millel oli jõledaid puudusi.

Vallad liitusid päris juhuslikes kooslustes eesmärgiga saada kokku nõutav hulk elanikke. Viidi läbi elukoha registreerimise kampaaniaid. Üksikute külade soov ise sobiv tõmbesuund valida tasalülitati juba eos, sest ükski viit tuhandet hinge jahtiv omavalitsus ei saanud inimestest loobuda. Ajaloolised kohanimed muutusid läbirääkimistel peenrahaks. Tihti jäeti kõigepealt kõrvale kõigi ühinevate omavalitsuste nimed ning siis hakati lihtsalt uut nimekuju leiutama. Vallajuhtide suid sulgeti kopsaka lahkumishüvitisega.

Kõige küünilisem oli pärast piitsa ja präänikuga lehvitamist öelda, et reform on vabatahtlik, sest inimesed ja omavalitsused ise otsustavad. Kuidas nad ikkagi otsustasid, et ajaloolisest Läänemaast lõigatakse suur tükk ära, sest vallad liituvad Pärnumaale – küsis Andres Ammas. Muistne Võnnu nimi pidi valdade ühinemise järel nn kompromissi korras asendatama Kastre külanimega. Krista ei küsinud selle peale Korbilt, kellelt ta enam ei lootnudki mõistlikku vastust saada, vaid otse peaministrilt.

Kohtusime kohanimenõukoguga ja saime aru, et valitsus on loonud valdade nimetamiseks just sellise otsustusmehhanismi, mis Peeter Pälli kultuurilooliselt põhjendatud seisukohtadest üle rullib. Lähtekoht, et pariteetsuse huvides ei saa aluseks võtta ühegi ühineva omavalitsuse nime oli läbirääkimiste olukorras tavaline, kuid tihti välistati sellega just kultuurilooliselt kõige sobivam nimi. Polnud isegi põhjust pahandada kohalike otsustajatega, sest nemad olid sellesse olukorda vägisi pandud ning geograafiliselt ja kultuurilooliselt põhjendamatuid ühinemispiirkondi oligi väga raske nimetada.

Ühtekokku tegime mõne kuuga haldusreformi kohta viisteist arupärimist ja kaks eelnõu ning meie tegevust pandi enim tähele nendes kohtades, mille kohta me küsisime. Külliki Kübarseppa huvitas külade enesemääramise võimalus Pukal, Amblas ja Saugas. Minul oli meeles hulk liitumisi, kus ajaloolise kihelkonnakuuluvusega ei arvestatud – otsustasime, et tõstatame iga juhtumi eraldi. Jüri Adams, nagu talle kohane, tuli välja seaduseparandusega, et valitsus saaks teha viie tuhande elaniku reeglis mõistlikke erandeid. Esialgu lükati kõik meie ettepanekud külmalt tagasi.

Ükskord tabas minister Korbi küsimuste rahe all nõrkusehetk ja ta tunnistas, et koalitsioon on kokku leppinud, et haldusreformi seadust ei muudeta üldse. Paistab, et see oli pigem IRL-i kui sotside koalitsioonivahetuse tingimus, mille Korb üsna lahtise tekstiga üles tunnistas.

Külliki Kübarsepp: Kuna meid on saali nii vähe jäänud, siis te võiksite usalduslikul alusel meile ikkagi südant puistata. Te võiksite öelda, mis on need erandid või võimalused, mida te Riigikogult ootate, et valitsuse tööd sujuvamaks ja loogilisemaks teha, nii et te Reformierakonna saabastest ikkagi välja tulla saaksite? /—/

Riigihalduse minister Mihhail Korb: Jah, tundub, et nüüd on õige hetk seda teha. Ma ütlen niiviisi, et me oleme sellel teemal teiega juba diskuteerinud ja minu vastus ei ole möödunud aja jooksul muutunud. Valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud, et haldusreformi seadus jääb selliseks, nagu see on. Teie kolleegi märkus oli väga õige, et päris kummaline on ellu viia teise koalitsiooni ellukutsutud seadust, et mis valitsus see on, kes ei saa asju muuta. /—/ Paraku on nii, et koalitsioon on omavahel kokku leppinud ja peab töötama nendes tingimustes, mis on olemas. Teisi tingimusi meil hetkel silmapiiril ei ole. (Riigikogu stenogramm, 13. märtsil 2017).

Kõige teravamaks läks Alutaguse küsimus. Seal oli tekkimas suure territooriumiga maaomavalitsus, kui valitsus tuli äkki välja kavaga liita veel Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme ning viia suurvald Soome laheni välja. Levis üldine kahtlus, et kõige selle taga on Valeri Korb, kelle soov on oma mõjuvõimu laiendada ja taastada kunagine Kohtla-Järve rajoon. Nii suur, ilma loogilise keskuseta omavalitsus vajanuks ju lõpuks linnalist keskust. Valeri Korb isegi ei häbenenud poja ebalevate vastuste järel pulti tulla ja arvata, et tõesti võiks tegemist olla veel suurema liitumise esimese etapiga.

Käisime Kristaga märtsi keskel Mäetagusel, kus olid kohal ka Iisaku, Illuka, Tudulinna ja Alajõe valla esindajad. Krista oli esimene viiul, sest tema on sealsamas Pagari mõisas sündinud ja kasvanud ning teab kohalikke olusid väga hästi. Nii üles köetud õhustikku mäletan nn augustiputši ajast 1991. aastal, kui teedele tulid vene tankid. “Tehke midagi, kui suudate!” – öeldi meile. Esitasime veel ühe arupärimise otse peaministrile, rõhudes ka julgeolekuriskile. Kohtla-Järve korruptsioonikultuur ei tohi ulatuda maakohtadesse, kus seda siiani pole. Kellele on Korbide latifundium kasulik? Kas Keskerakonnale?

Kui Jüri Ratas vastama tuli, olid selgunud Korbide jaoks hävitavad küsitlustulemused. Elanikud lükkasid valitsuse ettepaneku üksmeelselt tagasi. Kuid selle haldusreformi üks kõige küünilisemaid põhimõtteid oli võimalus viia läbi küsitlus ja siis selle tulemustega üldse mitte arvestada.

Krista Aru võttis peaministri liistule lihtsa küsimusega.

Krista Aru: Nüüd ma esitan küsimuse, mis mulle saadeti Iisaku vallast. Kui rahvas on vastu – seda näitasid küsitluse tulemused –, kas siis valitsus läheb oma rahva vastu?(Riigikogu stenogramm, 17. aprillil 2017).

Ja selget vastust me ei saanud peale selle, et küsimus olla karm ja rahvas on kõrgeima võimu kandja. Läks hoopis nii, et vahele tuli ootamatu juhtum. Minister Korb käis Haapsalus venekeelsetele sõjaveteranidele esinemas ja ütles, et tema arvates ei ole Eesti NATO-sse kuulumine vajalik. Päev hiljem astus minister tagasi.

Ehkki paljud haldusreformi hädad said alguse Reformierakonnast, pidi meie küsimustele vastama peamiselt Mihhail Korb. Tema ainus trump oli sõbralik naeratus, kuid miks ta ministriks sai ja miks edutas Jüri Ratas ta kohe pärast tagasiastumist Keskerakonna peasekretäriks – ilmselt ei suuda ma seda kunagi mõista. Et aga riigihalduse ministri lõputule ebapädevusele just selline lõpp tuleb, ei osanud keegi oodata. Pärast Korbi lahkumist jättis valitsus Alutaguse rahule.

Samuti tehti erandeid väiksematele valdadele ja liitumispiirkondadele, kus jäi viiest tuhandest elanikust napilt puudu. Näiteks Tartu ei neelanud Luunjat alla. Kanepi vald jäi eraldi, mahtudes enam-vähem ajaloolise kihelkonna piiridesse. Nüüdne Antsla vald hõlmab auväärse Urvaste kihelkonna ala. Ära jäeti ka Häädemeeste ja Tahkuranna sundliitmine Saarde ja Surjuga. Miks see protsess nii kohmakas oli, miks pidi valitsus esitama sundliitmise ettepanekuid, millele vallad vastulauseid esitasid – see kõik jäi arusaamatuks. Igal juhul võttis peaminister meie tsükli viimasele arupärimisele vastates sõnasabast kinni, öeldes, et meie mainitud Alutaguse, Kanepi, Luunja ja Häädemeeste puhul võetakse Vabaerakonna mõtted “vähemalt lauale”.

Olime nendele teemadele tohutu aja kulutanud ja saime osalise töövõidu. Küllap jääb Jüri Ratas ka edaspidi kiitma Jüri Adamsit, kes tõstatas Setu valla loomise ja esitas eelnõu. Kuni Korbi lahkumiseni ei olnud Ratasel ka ühtegi teist näidet, kus oli Vabaerakonna ideedele vastu tuldud. Jaak Aabi ministriks saades see muutus. Ehkki tegemist oli Korbist asjatundlikuma ministriga, ei arva ma, et see oli uue ministri teene. Samuti ei tabanud peaministrit mitte kultuurilooline valgustus, mida me Krista Aruga jagada püüdsime, vaid uuesti aktualiseerunud vajadus Vabaerakonnale silma teha, kui mõni mässumeelne saadik oma tooli Riigikogus akna alla kolib.

 

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.