Külliki Kübarsepp
Külliki Kübarsepp
ARVAMUSLOOD KÕIK UUDISED

Kübarsepp vohavast bürokraatiast : miks toimub priiskamine ja kodaniku nörritamine erinevate asutuste vahel?

Priit Pokk (Äripäev 05.06.18 „Riigireformi pall on poliitikute väravas“) oma arvamusloos kirjeldas riigireformi teema käsitlusi Eesti 200 ja Jüri Raidla liikumise näitel. Üldistatult võib öelda, et tegemist on põhiseaduslike muudatustega, mille raames püütakse lahendada riigireformimise probleemid.

Teisipäeval toimus Riigikogus olulise riiklikult tähtsa teema arutelu riigireformi üle. Võimsa avangu tegi professor Rein Taagepera, kelle sõnum oli lihtne ja selge: Eesti on sõltuvuses reformimisest ning põhiseaduse muutmine on asendustegevus.

Erinevatest ettekannetest koorus välja arusaam, et vajame ühiskonnas tervikuna väärtuste ja suhtumiste muutumist. Esikohale tuleb seada inimeste tegelikud vajadused ning riigiaparaat peaks tegelema nende lahendamisega, mitte uute tegevuste väljamõtlemise ja asendustegevustega. Meie eesmärk peab olema, et valitsemine ja asjaajamine muutuks avatuks ning lihtsamaks, seadusloome selgemaks ja õhemaks ning riigi valitsemiskulud väheneksid.

Miks seda juba ammu ei tehta? Miks toimub ikka pigem priiskamine ja kodaniku nörritamine erinevate asutuste vahel, mille tulemusena abi ikka ei saada?

Meil valitseb endiselt eelmise sajandi arusaam valitsemisest, kus kord on majas vaid juhul, kui normide ja regulatsioonide rohkus teeb inimesed kuulekaks. Vabandust, aeg on ammu teine! Vajame hoopis enam usaldust, paindlike lahenduste otsimist. Võiksime loobuda sellest põhimõttes, et ka kõik lubatu peab kirjas olema. Ehk võimaluste otsimised tuleb vabastada ahelatest.

Teisena toon välja, et meil on probleeme eesmärkide seadmisega. Seda nii poliitilisel tasandil kui sealt tulenevalt ametkondlikul tasandil. Poliitikud on ministeeriumides nn tegevjuhid. Tulemuseks on tulekahjude kustutamised ehk hetkeolukordi muutvad otsused, kuid mitte need otsused, mis annaksid kindlustunde tuleviku ees kümne või isegi mitmekümne aasta pärast.

Meie naaberriik Soome on sellest lõksust aru saanud ning alustanud tulevikuvisioonide kaardistamist ning vastavalt sellele poliitiliste prioriteetide seadmist.

Iseenesest ei ole raske olulisemaid probleeme kaardistada. Meie suurim probleem on madal sündimus, mis tähendab lõpuks seda, et käesoleva sajandi jooksul meie rahvaarv väheneb ligi poole miljoni inimese võrra.

Eesmärk võiks olla vaba ja motiveeritud inimene. See tähendab seda, et inimesele on loodud võimalused mõnusaks ja koostöövõimeliseks ettevõtluskeskkonnaks, väärtustatakse lapsi ja nende haridusteed ning jäetakse kvaliteetaega lähedastele ja endale meelepäraste tegevuste jaoks.

Selleks on vaja lahti saada harjumuspärasest mõtlemisest, et eluolu paraneb vaid keerukate regulatsioonide ja erakondade valimisprogrammides kivisse raiutud loosungite abil. Näiteks koalitsioonilepingute arutelud ei peaks põhinema Excel-arvutustel, vaid hoopis tulevikuarutelude läbiviimise kaudu, jättes valimisprogrammid raudse ukse taha.

Ehk äraleierdatud ja moonutad mõiste „riigireform“ ei tähenda pelgalt rahalist kokkuhoidu, vaid see tähendab rahvana mõtlemise muutumist, et olla nõudlikum oma valitsejate suhtes.

Loomulikult käib siia juurde ka kulude kokkuhoiu vajadus. Nagu eelpool mainisin, on rahvaarv lähiajal drastiliselt vähenemas, mille tulemusena me ei jaksa riigiaparaati üleval pidada.

Vabaerakond on esitanud Riigikogule kolm ettepanekut, mis toetuse korral muudaksid poliitikute endi mõtlemist ja ideaalis aitaks kaasa usalduse taastamisele.

Riigikogu sahtlitesse on peidetud parlamendierakondadele riigieelarveliste eraldiste vähendamise ettepanek. Kui poole raha eest tehtaks vähem lolli reklaami, siis selle asemel suhtleksid poliitikud inimestega enam ning esindaksid oma valijate tegelikke vajadusi.

Riigikogu liikmete kuluhüvitisi tuleb vähendada kolm korda. Saame aru vajadusest katta elementaarsed kulud, mis on seotud kodanikega kohtumiste korraldamisega, kuid arusaamatuks jäävad näiteks need kulud, mis on seotud autode liisimisega, isegi, kui liisijal pole juhiluba.

Ministeeriumites tuleb lõpetada topeltministrite pidamine. See on hägustanud vastutusalasid, tekitanud tarbetut segadust ja lasknud palgata uusi mittevajalikke poliitnõunikke.

Need kolm muudatust on võimalik esile kutsuda ilma keeruka põhiseaduse muutmise protseduurita. Kokkuhoid on 4 miljonit eurot ning loodetavasti paneb poliitikud enam suhtlema inimeste endi mitte oma tagatubades istuvate loosungimootoritega.

Üldiselt jääb tõesti mulje, et meid püütakse reformimisega eemal hoida tegelike probleemide lahendamisest. Tulemuseks on lisaülesanded, mida meie ühiskond tegelikult ei vaja. Vajame suhtumiste muutust, mis kasvataks meile motiveeritud kodanikke, kelle südames ja hinges on Eesti riigi kestvus ning edumeelsus.