Teadlane kirjutab, miks on Tartusse kavandatav tselluloositehas kogu Eestile laastava mõju

Ants Erm

Kuidas siis ikka on olukord Emajõe ja Peipsi saastekoormusega? EstFor’i planeeritav puidurafineerimise tehas tarbib magevett 0,85 m3/s, ehk 2,2 milj m3 kuus, see vastab 734 400 inimekvivalendile (3 m3/kuu). Nii suure tehase heitveepuhastile on kehtestatud üsnagi ranged nõuded.

Piirkontsentratsioonid jõkke juhitavas vees on: heljum -15, üldlämmastik – 10 ja  üldfosfor – 0,5 mg/l, ehk siis arvestades, et aastane heitvee kogus on 26,8 milj kuupmeetrit, jõuab tehasest Emajõkke 400 tonni tahkeid setteid, 270 tonni lämmastikku ja 13,5 tonni fosforit.

Ei oska praegu öelda, kuidas setted jaotuvad Tartu linna, Emajõe kesk- ja alamjooksu ning Peipsi järve vahel ja see polegi oluline, fakt on, et ladestuvad mudana (sise)veekogu(de) põhja koos adsorbeeritud mürkidega. Lämmastik põhjustab vetikate õitsenguid (fosforipuuduse all Peipsi ei kannata) ja kui lämmastik tavavetikate pool ära tarbitakse, hakkavad vohama sinivetikad, mis on suutelised siduma ka õhulämmastikku -kõik see toimib ka juba täna.

Kõige tõsisem põhjus, miks Peipsi keskkonnaseisund peale vahepealset kerget paranemist jätkuvalt halveneb, on fosfori sissejooks. 2008. aasta andmeil oli Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järve summaarne fosfori koormus 653 tonni, sh. Eesti poolelt 220 t.

Paratamatult tekib küsimus, kuivõrd on koormuse muutumine tingitud Venemaa poolelt, s.t. Pihkva järvest (414 t), eelkõige Velikaja jõest (396 t)? Seireandmete alusel on võimalik selline hinnang anda.

Võrreldes fosfori kontsentratsiooni muutumist jaamades, mis asuvad Peipsi keskosas, Lämmijärve keskosas ja Pihkva järve läheduses, näeme, et alates 2012 on tegemist tõusva trendiga nii Peipsi järves kui Pihkva järves, kusjuures Peipsi trend ületab kahekordselt Pihkva järve trendi. Selgituseks – tegemist on kogu aasta jooksul tehtud analüüside ( ~12 – 14 proovi) keskmisega igas jaamas. Seega, fosfori koormuse tõus Peipsi järves on  vaid osaliselt tingitud Pihkva järve seisundist, teise poole reostuse kasvust oleme ise põhjustanud. Võetud kohustuse täitmine – saavutada Peipsi hea seisund tänase kesise asemel – ei paista küll kusagilt, eriti, kui suurendada peamisest allikast, Emajõest, tulevat koormust veel ~10 % võrra.

On veel üks tselluloositehastele spetsiifiline reostusliik – kloororgaanilised ohtlikud ained. Kloordioksiidi kasutamisel tekib üle 60 erineva kemikaali, sealhulgas ülimürgised dioksiinid ja furaanid, millele hakati tähelepanu pöörama alles möödunud sajandi seitsmekümnendatel. Nende ainete toksilisus varieerub kuni 104 korda, nad akumuleeruvad põhjamudas ja elusorganismides mõjutades nende sigimisvõimet ja pärilikkust. Kuigi tänapäeval kasutatakse pleegitamisprotsessis vaba kloori asemel kloordioksiidi (ClO2), ei välista see dioksiinide, furaanide jt. kloororgaaniliste ühendite tekkimist protsessi käigus.

Nende ainete seire on väga komplitseeritud ja kallis (>1000 EUR proov) – loodusliku veeproovi analüüs on peaaegu et võimatu, Eestis dioksiine ja furaane täna ei analüüsita.  Siinkirjutaja on 2012 – 2014 Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel läbiviidud projekti käigus analüüsinud (Saksamaal) Tallinna, Muuga ja Ihasalu lahtede setteproove – ohtlikul tasemel reostust ei leitud. Kõige kõrgemad väärtused (3 – 6 ng/kg) olid  viies Tallinna ja ühes Muuga lahe setteproovis, kuid needki jäid alla Norras kehtestatud tausttasemele (10 ng/kg).

Võrdluseks, Soomes Kymijõe – millel paiknes kokku vähemalt neli tehast – saastatud osast võetud proovide näitaja küündis 350 000 ng/kg, suudmeala meresetetes (Kotka linna lähistel) 500 ng/kg. Samasuguste probleemidega maadeldakse ka Botnia lahe mõlemal kaldal, nii Soome kui Rootsi poolel. Need mürgid ei kao settest kuhugi, läbi toiduahela jõuavad nad suuremal või vähemal määral meie toidulauale.

Äänekoski tehasele Soomes on antud keskkonnaluba suunata järve 52 tonni kloororgaanilisi ühendeid aastas. Emajõe äärde planeeritava tehase puhul võib eeldada poole väiksemat kogust, aga ikkagi – 25 tonni mürgiseid ühendeid ladestub Emajõe ja Peipsi setetesse igal aastal.

Eestis ei ole kehtestatud kvaliteedi piirväärtusi dioksiinidele ja furaanidele vees ja setetes,  küll on kehtestatud kvaliteedinäitaja kalade jaoks – 6,5 ng/kg. Peipsi kala on  täna ohutu,  dioksiinide ja furaanide mürgisuse näitaja jääb koha ja latika puhul 0,4 ng/kg , ahvena puhul 0,1 ng/kg juurde (Soome lahe ahven 0,6 ng/kg), samas nt. Kymijõe saastatud osas on kalade toksilisuse näitaja 1,3 ng/kg.

Teema lõpetuseks üks näide tsükliliste kloororgaaniliste ühendite kohta inimorganismis. 1993. aastal määrati  dioksiinide ja furaanide (PCDD/F) ning polüklooritud bifenüülide (PCB) summaarne toksilisus mõnede Euroopa riikide linnapiirkondade naiste rinnapiimarasvas – uuring on oluline, kuivõrd kõige tundlikumad dioksiinide kahjulikule toimele on kuni kahekuused lapsed.

Kõigest ülaltoodust järeldus – meie suurim varandus on puhas loodus ja sellega ei tohi riskida. 734 000 inimesele vastav lisakoormus käib Emajõele üle jõu!

Ants Erm, Vabaerakonna juhatuse liige

Vabauudised

Vabauudised on online uudiste- ja arvamuslugude portaal. Vabauudistes avaldatud seisukohad jms võivad aga ei pea vastama Vabaerakonna omadele.