Vabaerakonna aseesimees: riigireformi ei tohi läbi viia moel, et enamik inimesi tunneb end

Eesti halduskaart

Vabaerakondlane Jüri Adams iseloomustas Eestis läbiviidud haldusreformi sõnadega, et see on meil välja kukkunud nagu vene muinasjutt „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida“. Ühelt poolt on see hinnang läbimõtlematult teostatud haldusterritoriaalsele reformile ja senini sisuga täitmata riigireformile.

Teiselt poolt on see vihje vandeadvokaat Jüri Raidla poolt aastaid tagasi välja hõigatud „kümnele käsule“ riigireformi teostamiseks, kes püstitas endale hiljuti 28 ettevõtja rahastamisel uue eesmärgi kirjutada riigireformi eelnõu, et parlament selle siis kummitemplina ka jõustaks.

Riigireformi SA visioon Eesti riigist on paraku kui ääremaade õudusunenägu, on vaid üks pidev vähendamine, optimeerimine, tõhustamine, kulude kokkuhoid, riigiametnike koondamine ja riigiametite väljatõmbamine piirkondadest. Sest lähteülesande keskmes on riigipidamise majandamine, mitte kodanike avalike teenuste kättesaadavus.

Olgu siis meenutuseks öeldud, et 28. juunil 1992. aastal pani Põhiseaduse Assamblee rahvahääletusele Jüri Adamsi töörühma poolt koostatud põhiseaduse variandi. Kõrvale lükati aga Jüri Raidla poolt koostatud alternatiivne eelnõu, mis oli kahte dokumenti kõrvutades oluliselt kehvem. Ilmselt on nüüd Raidla riivatud eneseuhkus see, mis tõukab teda tagant olemasolevat põhiseadust pidevalt maha tegema, et saaks ise uue kirjutada.

Tuletan siis meelde samuti seda, et Jüri Raidla on ühtlasi see isik, kes soovitas võtta Eesti riigil Euroopa Liidu eesistumise aja põhiteemaks ühenduse föderatsiooniks (liitriigiks) ümberkujundamise. Raidla nägemuses peaks Eesti riigil olema Euroopa Liidus sama närune roll, kui katalaanidel Hispaanias või šotlastel Ühendkuningriigis. Raidla käsitluses on rahvusriikidel põhinev Euroopa Liit vaid üks tülikas nähtus, „millel puudub positiivne arenguvõime ja –perspektiiv, see on tupiktee ja pole kooskõlas Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide pikaajaliste huvidega.

Vabaerakond Raidla taolisi seisukohti ei jaga. Me ütleme selge „jah“ Euroopa Liidu edasisele majanduslikule integratsioonile, kuid „ei“ poliitilisele föderaliseerumisele. Eesti riik on ja peab jääma iseseisevaks ning eesti keel on ja jääb Euroopa Liidu ametlikuks töökeeleks. Me oleme Islandi kõrval ainus alla ühe miljoni elanikuga oma keelt ja kultuuri viljelev rahvusriik, … mis on ime. Raidla on valmis seda imet devalveerima EL-i toimimise efektiivsuse nimel.

Ka riigireformi kujundamisel on Vabaerakonnal lähteülesande püstitamisel ühisosa pigem Põlva ja Valga haigla sünnitusosakondade kaitseks välja astunud kodanikega, kui juba heale järjele jõudnud ja piirkondlikest avalikest teenustest mittesõltuvate metropoli ettevõtjatega. Samuti oleme seisukohal, et rahvast siiani hästi teeninud põhiseadus tuleb rahule jätta. Küll aga tuleb käimasolevale haldusreformile anda lõpuks ka sisu.

Haldusterritorireformi vigadeparandusest

1997. aastal tegid Koonderakonna ministrid esimest korda ettepaneku vähendada Eestis omavalitsuste arvu 2/3 võrra ja jätta alles neli maakonda. 2000. aastal tuli Isamaaliidu siseminister Tarmo Loodus välja juba sarnase detailse haldusreformi kavaga, kuid selle lükkas tagasi reformierakondlasest rahandusminister Siim Kallas.

Reformierakond suutis 17 aastat järjest võimul olles takistada sellise haldusreformi läbiviimist, mis oleks põhjalikult läbi arutatud veel enne, kui seda teostama hakatakse. Üksnes Andrus Ansipi lahkumine erakonna eesotsast Brüsselisse tõi sellesse erakonda üldse arusaamise, et haldusreform, kui selline, on siiski vajalik. Asi seegi.

Nii asuti aga haldusterritoriaalset reformi läbi mõtlemata ellu viima tingimustes, kus omavalitsuste ühendajatel puudus vähimgi ettekujutlus, milliseks kujunevad omavalitsuste uued ülesanded ja rahastamine, milliseks kujuneb pärast maavalitsuste likvideerimist riigi tasandi avalike teenuste regionaalne haldus ja kuidas need omavahel suhtestuvad.

Tänases olukorras peaks ühiskond seega esmalt küsima, kas haldusterritoriaalne reform on nüüd selleks inimpõlveks läbi? Aasta algusest likvideeritud maavalitsustega (sisuliselt ka maakondadega) olid esmajoones ära määratletud elanike teeninduspiirkonnad riigi tasandi regionaalsete avalike teenuste osutamiseks. See oli ääremaadele iseseisvuse taastamisest alates tegelikult ka ainus seaduse alusel jõustatud regionaalpoliitiline kestliku kahanemise riiklik garantii, millega säilitati enamus riigiasutusi kõigis 15 maakonnakeskuses.

2009. aastal tuli IRL-i regionaalminister Siim Kiisler just nendest garantiidest lähtuvalt esimest korda välja haldusreformi kavaga, ja 2013. aastal ka vastava seaduseelnõuga, millega sooviti moodustada maakondlikud omavalitsused. Sellega oleks nii omavalitsuslikud, kui riigi tasandi piirkondlikud avalikud teenused ja haldusaparaadid ühildatud nii, et oleks säilitatud senised maakondlikud elanike teenindupiirkonnad ja maakonnakeskused. See olnuks ühtlasi kompromiss ühelt poolt maakondlike omavalitsuste moodustamisest tekkiva „demokraatiakao“, kuid teiselt poolt regionaalsete avalike teenuste säilitamisega jätkuvalt maakonna tasandil tekkiva „efektiivsuskao“ vahel.

Reformierakond lükkas selle aga kõrvale, sellega lükati niisiis kõrvale ka täna otseselt hääbumisohus olevate Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Kärdla, Kuressaare, Haapsalu ja Paide kui väiksemate riiklike regionaalsete tõmbekeskuste arendamine järgmise inimpõlve jooksul.

Omavalitsusi asuti liitma vabatahtlikkuse alusel. Selle tulemusena on nüüd üle Eesti tekkinud veelgi ebaühtlasema haldusvõimekusega vallad-linnad, valitsev suund on aga 79 omavalitsuses 79 tõmbekeskuse loomisele. Saaremaa ja Hiiumaa vallad on täna sisuliselt maakondlikud omavalitsused, samas on Harjumaal jätkuvalt 16 valda maakonnas, Ida- ja Lääne-Virumaal ning Tartumaal 8 valda. 17 omavalitsuses on elanike arv aga jätkuvalt alla 5 000 elaniku, neist Ruhnu vallas vaid 147 elanikku, samal ajal kui keskmine on 17 152.

Paljude omavalitsuste ja külade liitumised muutsid ka seniste maakondade piire, rahvaarvu ja maakondliku teeninduspiirkonna suurust (nt Läänemaa kaotas 15% elanike, Põlvamaa 8%, Valgamaa 2%) – see seab järjest enam küsimärgi alla paljude riiklike avalike teenuste osutamise nendes maakondades.

Kuigi omavalitsustel lasti liituda „vabatahtlikult“, on paljudes uutes omavalitsustes jätkuvalt pinged sees külade omavalitsusliku kuuluvuse osas. Järjepidev olnuks sellisel juhul lasta ka valdade piiriäärsetel küladel teostada vaba enesemääramisõigust enda loomuliku tõmbekeskuse määratlemisel.

Reformiga õnnestus lõplikult ära lörtsida ka linna kui haldusüksuse juriidiline staatus. Meil on nüüd tekkinud kaks erinevat linnalise omavalitsuse tüüpi, kus ühed on puhtakujulised linnad, nagu nt Tallinn, Viljandi, Rakvere, Keila, Võru, Kohtla-Järve. Teised on siis maailma kõige hõredama inimasustusega ning maailma suurimate NATURA alade, metsade ja intensiivse põllumajandusega linnad, nagu nt endisi Tõstamaa, Audru ja Paikuse maavaldasid sisaldav Pärnu linn või endist Ridala maavalda hõlmav Haapsalu linn. Segadust tekitab jätkuvalt ka linna kui asustusüksuse kasutamine vallakeskusena.

Ühiskonnale tehti aga karuteene ennekõike sellega, et halvasti ettevalmistatud haldusterritoriaalse reformiga raisati ära ühiskondlik usaldus eduka reformi läbiviimiseks, mis väljendub tänaseks juba omavalitsuste ühinemisväsimuses.

Riigireformi sisustamisest

Veelgi viletsam on seis nn riigireformi sisustamisega, millise ülesandega pole hakkama saanud sh Keskerakonna poolt moodustatud tänane valitsuskoalitsioon. Käsitlen siinkohal üksnes maaelanike puudutavat riigi regionaalhaldust, kuigi riigireformiga tuleb ära lahendada ka muid olulisi probleeme.

Seaduse alusel tegutsenud maavalitsused likvideeriti, asemele on nüüd loodud Rahandusministeeriumi haldusalasse ja ministri suvast sõltuvad ebamäärase staatuse ja ülesannetega „maakondlikud“ regionaalhaldusteenistused ja „riigimajad“. Veelgi ebamäärasem on nüüd nende riigimajade täitmine Tallinnast väljaviidavate riigiasutuste funktsioonidega.

Ka käsitsi juhtimise teel Põlva haigla sünnitusosakonna säilitamise otsus kuni 2019. aasta lõpuni ja selle rahastamine valitsuse reservfondist on sarnane pigem SMS-laenudega oma toimetulekuprobleemide lahendamisele. Seda enam, et see ei lange kokku valitsuse üldise käitumismustriga teistes maakondades. Mis takistab siis tänasel valitsuskoalitsioonil nende probleemide lahendamist süsteemselt, pikaajaliste otsuste ja seadusega?

Kuna haldusterritoriaalse reformi osas valitseb endiselt teadmatus, kas see jätkub kuni maakondlike omavalitsuste moodustamiseni, või jääb pikaks ajaks kehtima tänane olukord, on reaalne elu teinud juba omad korrektiivid ja jõustanud de facto Eestis kolmetasandilise omavalitsuse.

Ühelt poolt on nüüd Eestis tekkinud 7 linna (nt Pärnu linn) ja valda, mille sees on alanevad iseseisvad linnaosad või osavallad, kusjuures ühes omavalitsuses võivad need olla üksnes lihtsa linna-vallaosaseltsi staatuses (nt Lääne-Nigula vald), teises aga oma valitud osavallavolikogu ja -vanema, eelarve ja personaliga praktiliselt kui iseseisevad haldusüksused (nt Hiiu vald).

Teiselt poolt on jätkuvalt tegevuses omavalitsuse tasandist ülenevad omavalitsusliidud, neist Järva-, Jõgeva, Põlva- ja Valgamaa omavalitsuste liitudel on vaid kolm liiget. Hiiu- ja Saaremaal on eraldi omavalitsuste liitude pidamine kaotanud aga tänaseks igasuguse mõtte, mistõttu on need ülesandeid toodud ka valdade (arenduskeskuste) tasandile. Selline olukord on otseselt halvasti ettevalmistatud reformi tagajärg.

Lahendamata on ka küsimused, et millised on siis regionaalse tasandi riiklike avalike teenuste osutamise teeninduspiirkonnad ja kuidas omavalitsused saavad nende otsuste kujundamisele kaasa rääkida.

Kuna maakonnad kui haldusüksused on juba eelnevate aastatega kaotanud oma tähendust, on ka paljud ministeeriumid, riigiametid ja –asutused senistest maakonnakeskustest ammu mööda hiilinud ning kehtestanud omaenda reeglid. Nii näiteks on maa- ja halduskohtud ning Politsei- ja Piirivalveamet jaotanud Eesti hoopis neljaks tööpiirkonnaks: Harju, Viru, Pärnu ja Tartu. Haiglavõrgu arengukava ja maakonnahaiglate võrgustumist viiakse aga sisuliselt ellu juba kahes tööpiirkonnas.

Seda vaakumit on asunud hetkel ära kasutama lisaks erinevatele ametkondadele ka paljud poliitikud, kes soovivad luua uusi „maakondi“ seniste Riigikogu valimisringkondade piirides, näiteks Kagu-Eesti maakonda Põlva-, Võru- ja Valgamaast. Võru linn ei ole aga iseseisvuse taastamisest alates kujunenud põlva- ja valgamaalaste jaoks mingiks tõmbekeskuseks, selleks on olnud kas Tartu, Tallinn või välisriigid. Seega, isegi kui 1990-te alguses oleks koondatud kõik riigiasutused Põlvast ja Valgast Võrru, oleks tulemuseks olnud üksnes Põlva- ja Valgamaa veelgi kiirem hääbumine. Seda enam ei tohi seda viga teha täna.

Vabaerakond sõnastab 2019. aasta Riigikogu valimisteks oma nägemuse haldusterritoriaalse reformi vigadeparandustest ja riigireformi lahendustest selliselt, et kõikides Eesti piirkondades oleks võimalik osutada omavalitsuslike ja riigi tasandi regionaalseid avalike teenuseid jätkuvalt võimalikult kodaniku lähedal arvestades samas ka meie vananeva ja kahaneva elanikkonna ning kesise majanduse võimalustega. Riigireformi ei tohi kindlasti läbi viia nii, kus enamik seniste maakondade elanike tunneb ennast kaotajatena.

Kaul Nurm,

Vabaerakonna aseesimees