Vahur Kollom: kes reguleerib tegelikult Eesti riiki üle?

Vabaerakonna Tartu piirkonna aseesimees Vahur Kollom osundab, et justiitsministeeriumis luuakse usinalt reegleid ka seal, kus neid tegelikult vaja ei ole.

Eestis vastutab õigusloome eest riigikogu (ja valitsus), õigus- ja kriminaalpoliitikat kavandab ja viib ellu justiitsministeerium eesotsas Urmas Reinsaluga. Ent paistab, et osapoolte töös on puudujääke, sest miks muidu juhtis õiguskantsler Ülle Madise oma aastakokkuvõttes tähelepanu asjaolule, et inimesed jäävad häguse mõttega seaduste ja ametitekstide lahtimõtestamisel hätta. Lisaks on normide tekstid koostatud keerulise sõnastusega. Ühtlasi luuakse usinalt reegleid ka seal, kus neid tegelikult vaja ei ole. Reinsalu ministeerium on kohutavalt eesrindlik õigusnormide väljatöötamisel.

Tõsi on, et Euroopa Liidu määrused on siduvad õigusaktid ja neid peab kohaldama kogu liidus. Oluline on asjaolu, kuidas on korraldatud õigusaktide rakendamine Eestis. Kui palju on seetõttu tekkinud ülereguleerimist erinevates valdkondades, mis on kaasa toonud meeletult bürokraatiat.

Olen kuulnud erinevatelt ametnikelt väiteid, et kõik käivat üle nende peade. Võib-olla tõesti, kuid nende õigusnormide kehtestamisel, milles on valikuõigus, saab asju korraldada kohalikest huvidest lähtuvalt. Luua norme arusaadavas eesti keeles ja unustamata regionaalpoliitikat.

Näiteks selgus, et EL-i toetuste jagamisel ja rakendamisel on võimalik Eesti kaheks eraldi piirkonnaks jagada. Niimoodi käitudes saab riik aidata kaasa kogu Eesti ühtlasemale arengule, eriti aga elukvaliteedi tõstmisele, ettevõtluskeskkonna parandamisele ja uute töökohtade loomisele maapiirkondades.

EL-iga liitunud riigid (näiteks Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia) on seetõttu jaganud oma riigi territooriumi Eurostati territoriaalüksuste liigituses mitmeks eraldi piirkonnaks eesmärgiga aidata riigi vähemarenenud piirkondi EL-i keskmisele kiiremini järele. Eesti valitsus on miskipärast jätnud ideaalse võimaluse kasutamata. Vabaerakonna aseesimees Kaul Nurm on sellisele olulisele asjaolule ka tähelepanu juhtinud.

Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon aga muretseb, et Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 sätestavad alla 1 MW võimsustele erinevad reeglid võrreldes tuuleparkide ja teiste suurte võimsustega ja nende põhjal võib alla 1 MW jaamadele maksta toetust edasi senise skeemi järgi ilma vähempakkumisteta.

Antud juhul ei ole riigil vaja taotleda riigiabiluba Euroopa Liidult ja piisab ainult teavitamisest. Idee toetada alla megavatised taastuvenergiat tootvaid elektrijaamu jäi realiseerimata. Jäeti kasutamata ideaalne võimalus maapiirkondade ettevõtetele tootmissisendina elektri hinda alandada. EL-i erisus seda iseenesest võimaldas. Järelikult, Eesti valitsuse energiapoliitika ei toeta väikeettevõtjaid ega arvesta regionaalsete vajadustega.

Seega, kuidas on Eesti kasutanud Euroopa Liidu poolt pakutud erisusi erinevate õigusaktide rakendamisel ja toetuste saamisel. Kas on maksimaalselt ja arukalt ära kasutatud Euroopa Liidu poolt Eestile pakutud valikuõigus nii üleminekuperioodide, meetmete ja toetuste osas?

Kõige kurioossem näide ülereguleerimisest on taas justiitsministeeriumist tulnud aegumistähtaja küsimus. See on hetkel seaduseelnõuna riigikogus menetluses. Praegu on aegumistähtaeg 10 aastat. Justiitsministeerium eesotsas minister Urmas Reinsaluga soovib selle tõsta kahekümnele aastale. Ministeerium saatis seaduseelnõu kooskõlastamiseks teiste seas riigikohtule ja advokatuurile.

Riigikohus märkis, et aegumistähtaeg on juba praegugi ebaproportsionaalselt pikk, arvestades asjaoluga, et kohtutäituri sekkumisel aegumisperiood katkeb ja kahju hakatakse välja nõudma. Advokatuur aga leidis, et pole vaja kohaldada kohtuotsuse täitmisele pööramisel oluliselt erinevat aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas isik tekitas kahju lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Puudub vajadus teha vahet sellel, kas kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuet tunnustati tsiviil- või kriminaalmenetluses.

Niisiis väitsid kõige olulisemad osapooled, et justiitsministeeriumi seaduseelnõu liigitub kategooriasse „tahame olla paavstist paavstimad“. Teisisõnu puudub igasugune vajadus aegumistähtaega muuta, sest praegu kehtiv kord on täiesti toimiv. Riigikohtu ja advokatuuri praktilisi märkusi ei pidanud Reinsalu ministeerium ometigi miskiks.

Justiitsministeeriumi seisukoht kõrgeima kohtu ja advokaatide arvamuste suhtes oli järgmine – mitte arvestatud, arvestatud osaliselt.