Võtsin vaevaks üle pika aja lugeda läbi Kommunistliku partei manifesti. Jah, sellesama kuulsa Karl Marxi ja Friedrich Engelsi üllitise aastast 1848, millegi siiamaale inimesi kollitatakse.
Lugesin seda kunagi 80-ndatel diagonaalis TPI-s Kommunistliku Partei ajaloo kursuse raames (eks ole, okupatsiooniajal loeti kõrgkoolides tõsimeeli sellist vaimset paska) ja pean tunnistama, et ei mäletanud sellest suuremat. Muidugi teab vähemalt minu generatsioon peast esimest lauset („Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont.”) Aga juba teist lauset ei tea keegi, sh vasakpoolsed; („Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud.” Ka mina vaatasin huvi pärast Wikist, kes olid Klemens von Metternich ja François Guizot).
Esimeseks hämmastas mind, kui kitsarinnaline, ülbe ja ignorantne see manifest on!
Olgu, tollal nad vast tõesti ei teadnud, millega see kõik lõppeb, kuid... neid kahte tegelast ju peetakse oma ajastu väljapaistvateks mõtlejateks...
Igatahes püüdsin seda dokumenti mõttega lugeda. Teha seda, mida iga inimene peaks tegema tegelikult iga dokumendiga – püüdma lõike-lauseid mõttes algtükkideks võtta ja küsima endalt, kas see on tõsi. Ma olin üllatunud, kui vigane see on – kui palju on seal tühje sõnakõlkse, loogikavigu, vaikimisi eeldatud dogmasid ja nii edasi.
Peaaegu kõik, mida seal väidetakse, on vale.
Alustame algusest – ajalugu juhib peamiselt majanduslik klassivõitlus. Mida?!?
Olgu, võib-olla nad polnud arenenud tasemele, et mõista Maslow’ vajaduste püramiidi, kuid inimkonna koidikust alates on meid juhtinud armastus, kuulsusjanu, väärikus, au, kohustused lähedaste ees ja seikluslust (eks ole, tõesti rääkimata külmast ja näljast). Kuidas saab nii vildakalt mõelda?... Aga see on alles algus.
Teiselt poolt, hierarhilised struktuurid on laiemad kui inimareng, see ei ole ajaloo liikumapanev jõud, see on bioloogilistele struktuuridele omane käitumine – ressursside kuhjumine hierarhia tippu („võitja võtab kõik”).
Sellisel kujul on see ülim lihtsustus – selle väite peamine häda on, et võetakse hierarhia loomupärane omadus ja surutakse sellesse mudelisse industriaalühiskond, ignoreerides kõike muud.
Kõik ühiskonnad on alati hierarhilised ja see ei ole kunagi õiglane allolijate suhtes (või vähemalt nii neile seal all tundub). Ent millised ühiskonnad on ellu jäänud, st olnud elujõulised? Jah – hierarhilised.
See on sügavalt eksistentsiaalne probleem. Kas hierarhilised struktuurid on ikka saatanast? Need on hädavajalikud, et lahendada vähegi keerukamaid probleeme. Teisiti lihtsalt ei saa. Või vähemalt pole ühtki edukat sellesuunalist näidet. Väide, et hierarhia on olemuselt midagi negatiivset, on lihtsalt tobe.
Reaalses maailmas ei tõuse keegi inimhierarhias kuhugi ainult teisi ekspluateerides – jah, on juhtunud, aga selline koht ei ole kunagi väga püsiv ja üldiselt kipub kiiresti alla käima inimühendus, kus sellised asjad juhtuvad. Etteotsa tõuseb enamasti siiski see, kes seal kõigile midagi head teeb.
Või kuhu üldisemalt jäävad näiteks hea ja paha? Inimesed võitlevad omavahel igasuguste asjade pärast.
Edasi, terves selles tekstis ei esine sellist asja nagu loodus – universumit, väliskeskkonda, planeet Maad selles manifestis ei eksisteeri. Inimesed ei võitle ainult omavahel, nad võitlevad ka loodusega, et ellu jääda. Seda kõike too manifest täielikult ignoreerib.
Teine tõeliselt ilge probleem on läbikumav sildistamine. Kuidas on võimalik täpselt jagada ühiskond proledeks ja kodanlasteks? Kuhu jäävad kõik vahepealsed vormid? Kuhu jäävad ühistud ja üldse koostegutsemine? Väikeaktsionäärid – kes on üheaegselt ekspluataatorid ja ekspluateeritavad?
Võimalik, et tänapäeval tulekski sellesse suhtuda palju teravamalt kui manifesti kirjutamise ajal, sest me ju teame nüüd, mis sellest välja tuli – ja iga kord! Mida tähendas Venemaal punane terror, Gulag ja kõik muu taoline, võimalik et mustim lehekülg inimkonna ajaloos. Klassivõitlus? Kindel valem massimõrvadeks ja ülimaks ebainimlikkuseks.
Ja aina sürrimaks läheb. Näiteks, kuidas sai inimesest „ekspluataator” (eriti kapitalismis) – kas ainult seetõttu, et manduv aadel jättis neile oma raha? Idiootlik ju – selleks, et rikas püsida, tuleb tööd teha. Kõigepealt omandada haridus ja siis saada selgeks – tihti läbi valusate tagasilöökide –, kuidas ettevõtet juhtida.
Nüüd kapitalistid omavad kõike ja rõhuvad teisi. Võideldes teiste kapitalistidega ja võttes proletariaadilt kõik ära... Kui naeruväärsuseni primitiivne lihtsustus!
Ja lahenduseks on proletariaadi diktatuur! UAAAAAUHHH... Ehk siis kõik halb on koondunud kodanlusse ja kõik hea proledesse. Ja seega on lahenduseks revolutsioon – ja mitte tavaline, vaid eriti jõhker ja verine revolutsioon. Kus, nagu just oli jutuks, on reaalsuses võimatu otsustada, kes siis päriselt pahad on, ja tulemusena – nagu ajalugu näitab – tuleb inimesi massiliselt tappa lihtsalt suvaliselt.
Ja mis siis edasi juhtub? Sa pöörad pea peale kogu ühiskonna, kogu sotsiaalse korralduse. Ja edasi? Sa pead leidma uued valitsejad – sest keegi peab ju asju korraldama. Nüüd võtad sa mingi väikse seltskonna prolesid... Jah, lõbusaks läheb juba sellega, kuidas need valitakse (selle kohta pole dokumendis sõnagi, seda vaatleb sajand hiljem George Orwell).
Edasi läheb veel lõbusamaks – oletame, et need on tõeliselt head inimesed; sellise oletuse autorid ju teevad – kes tõesti ajavad asju ausalt... Uaahhh! Jeee... – kas on vaja öelda, et mitte kunagi kõigil neil kordadel, mil seda hullust on üritatud, ei ole nii läinud?
Ja siis sa tood need targad ja ausad ühte kohta kokku ja lased neil kõike juhtida – juhtida kogu ühiskonnaelu, mis on ütlemata keerukas. Ja sa ei anna neile tegelikult juhiseid ka. Ja ĺisaks sa eeldad, et need tegelased, kes pole elus peale lihttöö muud teinud, kui joonud, kaarte mänginud ja naist peksnud, suudavad teha midagi paremini kui kaua ja visalt kõigepealt õppinud ja siis asjaga tegelenud kodanlased... kelle sa just maha tapsid...
Selle üle võib lõpmatuseni ilkuda – kogu selles konstruktsioonis on nii palju vigu ja demagoogilisi eeldusi, et lihtsalt oksele ajab. Kuidas saavad end mõtlejateks pidada inimesed, kes eeldavad, et kõik head omadused on määratud klassikuuluvusega ja kodanlased ei ole saavutanud midagi oma töö, vaid ekspluateerimisega? Ei saavuta ju – parimaid tulemusi on alati andnud selliste tingimuste loomine, et töölised on motiveeritud paremast tulemusest. Kas nood kaks misantroopi päriselt ei teadnud, kuidas edukas ettevõte toimib, või otsustasid seda teadlikult ignoreerida?
Ja siis tuleb manifestis pikalt kasumi kritiseerimist.
Mis on kasumil viga? Mismoodi on see vargus? Kas siis maksud on ka vargus? Raha tuleb koguda, et ettevõte ja majandus laiemalt oleks jätkusuutlik, seda on alati järgitud ka neis halvastilõppenud eksperimentides tolle absurdse jamaga (kui need muidugi üldse märkimisväärse aja vastu on pidanud).
Kasum on väga oluline juhtimismehhanism. Jätame vahele pika majandusloengu, märkigem vaid elementaarset – kui see, mida sa teed, ei too kasumit, siis kas sa ei tegele vale asjaga?
Ehk kokkuvõtlikult – kuidagi peaks selline, prolede juhitud ülitsentraliseeritud süsteem muutuma ülitootlikuks. Kust selline mõte üldse võib tulla? Et eelkirjeldatud verine segadik osutub kuidagi nii edukaks, et inimesed hakkavad tööle oma vabast tahtest (sest ekspluateerimist ju enam ei ole).
Ja need on alles õied – ehk sa annad inimesele korraga niipalju toitu ja peavarju, et kui tahab, võib ta tegeleda ainult soojätkamisega, muutub ta korraga heaks ja lahkeks ja hakkab tegelema kunstide ja teadusega... See on nii loll mõte, et ma isegi ei oska seda kusagilt otsast lammutama hakata – see on sügavas lepitamatus vastuolus kogu inimolemusega.
Too manifest räägib ka iseendale vastu – korduvalt on ka autorid sunnitud möönma, et kapitalism on kõige tootlikum süsteem inimkonna ajaloos. Ja see ei ole ju praktikas mitte ainult kodanluse teenistuses – kas keegi kujutaks ette, et arvutite tootjad korjavad kõik arvutid ühte suurde ruumi kokku ega lase inimesi neile ligi? Vabandust manifesti tasemele laskumise pärast, eks ole – kapitalism on toonud rikkust kõigile. Ka proledele. Korduvalt on ju arvutatud, et jah, rikkad on rikkamaks läinud, aga vaesed on kordades rohkem võitnud! (Kas seda on vaja tõestada? Seda mõistab ju igaüks, kes natukegi ringi vaatab ja mõtleb – suurem osa tööstusriikide elanikest elab suhtelises luksuses, mida pole olnud varem kunagi inimkonna ajaloos).
Nii et juhib see konstruktsioon kuhugi... jah, inimvihkajalikku düstoopiasse. Kõik katsed neid ideid ellu rakendada on lõppenud inimsusevastaste kuritegude ja allakäiguga. Kas autorid seda ei teadnud?
Hm, midagi tundub olevat ideedes, et nad olid satanistid, kes inimkonda sügavalt vihkasid...
Kuidas inimesed said – ja mõned saavad siiani! – seda lugeda ja tõe pähe võtta? Ikkagi vist on tõsi, et suurem osa inimesi ei mõtle kunagi selle sõna täpses tähenduses, nende aju täidab lihtsakoeliste kiirlaetavate triviaalsuste segadik. Kahejalgne isegi ei proovi tungida läbi struktuuri, sümbolite ja kujundite, et seeläbi tegelikult mõista, mida talle öeldi – piisab, kui loetu kuidagi lohutab ja annab illusiooni edu saavutada.
Kriitiline mõtlemine pole midagi uut ega erakordset – seda õpetatakse ülikoolis. Ent... mõned justkui ei suuda seda. Ja ilmselt on ka see inimese üks muutumatu omadus – mitte õppust võtta isegi siis, kui väga valus on.
- Log in to post comments