Kõigepealt, linnabarbarite mõistet kasutati nii põlvkond tagasi, tähistamaks inimesi, kes kasutavad tänapäeva tehnilisi saavutusi, absoluutselt mõistmata, kuidas need töötavad. Nüüd, poliitkorrektsemal – või tegelikult lihtsalt silmakirjalikumal – ajastul ei juleta muidugi sellist määratlust enam kasutada. Ent me elame kesk linnabarbareid – inimesi, kel pole õrnematki aimu, kust ja kuidas „jooksevad” majja elekter, internet ja vesi, mis saab kõigest sellest, millele peldikus vett tõmmatakse ja kuidas tekivad poeriiulitele plastikusse pakitud toiduained (mida on ai-kui-paha plastikust kotiga koju viia...)
Järgmiseks, mõte, et inimesel oleks kõik vajalik ta kodu lähedal, on linnaplaneerijatele pähe tulnud sama kaua, kui linnu on planeeritud; ka okupatsiooniajal tuli linnu planeerides arvestada igasuguseid „15-minuti norme” (et tööle saaks kiire ühistranspordiga ja igas mikrorajoonis oleks pood, pesumaja, kingaparandus, kool lasteaed ja nii edasi; idee tasandil ei puutu asjasse, et reaalsus oli teistsugune). Loomulikult pole selles mõttes iseenesest midagi halba.
Asjad lähevad hapuks hetkest, kui seda kõike hakatakse jõuga peale suruma. Kui 15-minuti jõustamine käib läbi keeldude ja kontrolli; kui silme ees hakkab terendama ühiskond, kus sa pead iga kord aru andma, kui sa elukohast liiga kaugele lähed. Kui kuidagi liiga lihtne näib olevat jõuda selleni, et sulle rakendub sotsiaalse krediidi süsteem ja sa lihtsalt ei saa osta lennukipiletit, sest oled sel aastal ühe juba ostnud või kulutasid lubatust rohkem elektrit või on sul registreeritud mingi eksklusiivne hobi, näiteks kalapüük.
Võimalik, et see kõik on jama; et midagi sellist pole 15-minuti fännidel pähegi tulnud. Ent kuidagi liiga lihtsalt käib tänapäeval ka vandenõuteoreetikuteks sildistamine. Eriti kui Euroopa Liidu poolt tuleb nagu Vändrast saelaudu igasuguseid 1984-stiilis ettepanekuid, mida kõike annaks ära keelata, alates ahjuküttest ja üle-15-aastaste autode kapitaalremondist, lõpetades – teadagi – „sobimatu” info levitamisega. See viimane määratlus kattub järjest rohkem „tõega”.
15-minuti linna idee algust seostatakse suuresti Pariisiga, kus 2001. aastal linnapea Bertrand Delanoë tegeles jalgrataste promomise ja autode vaenamisega ja tema tollane aselinnapea Anne Hidalgo, hilisem linnapea, kasutas seda nimetust oma 2020. a tagasivalimisprogrammis. Et rohkem rohelust ja jalgrattaid ja kliimaeesmärgid ja nii edasi.
Ma ei tea Pariisist palju, olen seal viimase ca 30 aasta jooksul kõigest 4 korda käinud, natuke lugenud ja mul on seal paar tuttavat. Lugedes Pariisi edulugu on mul tunne, et tegemist on mingi paralleeluniversumiga – ma ei ole kusagil näinud õnnelikumaid ja rohkem sotsialiseeruvaid pariislasi roheluse keskel, hoopis Pariisi keskosa on muutunud ohtlikuks, ebameeldivaks, äralagastatud migrandilaagriks.
Ent vaatame seda õnnetut linna, kus ma suurema osa oma elust olen elanud – Tallinna. Selle linna „pärli”, keskaegset vanalinna, ei ole ju eestlaste jaoks enam olemas. Ma töötasin seal lühikest aega ca aasta tagasi ja avastasin, et pole seal tegelikult aastate kaupa käinud. Sealt on ammu välja surutud autod ja ajapikku on sealt lahkunud kõik n-ö tavalisele inimesele teenuseid või lihtsalt koosolemisvõimalust pakkuvad asutused-institutsioonid – sest sina ei pääse kuidagi ligi. Sinna on jäänud ainult hirmkallid, turistidele suunatud poed ja muu taoline. Isegi ööelu suretati välja ja tulemusena on seal ainult päevasel ajal pakse penskaritest turiste söötvad... toitlustusasutused (keel ei paindu „restoranid” ütlema).
Et oleks selge – ma ei mõista 15-minuti linna ideed kui sellist hukka, ma toetan seda. Ent kindlasti mitte nii, nagu seda enamasti serveeritakse – kordan: läbi sunni; et „sa pead!”.
Jah, möödunud sajandil, eriti möödunud sajandi teisel poolel läksid suurlinnad väga inimvaenulikuks, need muutusid sisuliselt tossavateks hiidummikuteks; tõdeti, et linnas liikumise kiirus ei ole muutunud ülemöödunud sajandist, sest suurema osa ajast ummikus seisev auto liigub keskmise hobuveoki kiirusega. Ent teisalt ei ole – vähemalt minimaalse intellekti olemasolul – võimalik mööda vaadata sellest määratust isiklikust vabadusest, mille suuremale osale lääne ühiskondadest tõi isiklik auto.
Võimalik, et kogu protest reguleeritud, reglementeeritud, piiratud ja umbse „jalutamis- ja jalgrattalinna” vastu tuleb rohkem-vähem teadvustatud mõistmisest, et koos sellega võetakse suur osa sellest vabadusest ära, et ühistranspordi ja jalgrattaga liikuva urbaanlase otsaeest ei anna kuidagi kustutada kirja „pärisori”.
Ega kellelgi meist ei ole midagi selle vastu, et kaubanduskeskus, kust sa saad rõhuva osa igapäevaekus vajalikku, asub lühikese jalutuskäigu kaugusel. Mitte kellelgi ei ole midagi selle vastu, et kusagil elamise läheduses on põrakas park. Et linn on puhas, vaikne ja roheline.
Kui me vaatame, kuidas tõenäoliselt on järjest enam elu korraldatud keskmisel lääne hakkamasaaval inimesel, ei räägi me rõhuva enamuse puhul enam töölesõitmisest – pole vaja sebijaid kuhugi kesklinna sebijapessa kokku vedada, las istuvad kodus ja teevad seda vähest kasulikku üle võrgu.
Selle näite saaks äärmusse viia – et asi siis kõik läbi interneti tellida, vaja ainult natuke lisaruumi trenažööri ja loodust piisavalt hästi imiteeriva virtuaalreaalsuse jaoks ja järgmine „inimlik” kontakt võib olla siis, kui laip kremeerimisse viiakse.
Ehh, kas meil kellelgi oleks reaalselt midagi selle vastu, et elada sellises ääre- või väikelinnamiljöös, kus päriselt on midagi elusa looduse sarnast; kus sa saad kassi õue lasta, tahtmise korral paari tomatit kasvatada ja sellel umbes viiel päeval, mis see ilma poolest võimalik on, õunapuu all võrkkiiges vedeleda?
Ent võtame jälle selle õnnetu Tallinna – autoga 15-minuti linn on ühistranspordiga 75-minuti linn. Vähemalt neil marsruutidel, kus ma enamasti liigun. Näiteks ma heameelega lähen Tartusse rongiga, aga selleks, et jaama jõuda, pean ma sõitma bussi ja trammiga ja siis ma seisan trammitee ääres ja kummaski suunas pole kilomeetrite kaugusel ühtki trammi ja kui see lõpuks tuleb, on see puupüsti täis 50 aastat vana ratastega raudkast... Brr, ma ei tee seda äärmise vajaduseta!
Nüüd jõuame tagasi linnabarbariteni ja suurem osa suunapuhhe, kes haibivad 15-minuti vanglat, on paraku sellest tõust – pea täidetud saepuruga, mölisevad ja teavad kõige paremini, mis teistele hea on.
Linnaelu uurijad on – kes vähem, kes rohkem läbi lillede – toonud välja, et:
Esiteks: kui linn teha selliseks, et seal on ebamugav liikuda, kolib äri sealt tasapisi ära; sissetulekud vähenevad, äridele järgnevad inimesed ja lõpuks piirkond slummistub.
Teiseks: mingit kasu ei ole teha ühistransporti, mis veab mutikesi kodu ja klubikohviku vahet! Ühistransport peab olema selline, et seda eelistavad kasutada need, kes reaalselt kogu seda värki üleval peavad. (Jah, siin on sujuvalt unustatud näiteks lapsed, ehk põhimõtteliselt kõik need, kes mingil põhjusel ei saa autot juhtida, kuid üldmõtet see ei muuda.)
Nii et kokkuvõtteks – ma kutsun üles linna planeerima. Jah, teadlikult, mõttega planeerima, mitte asendustegevusena peedistama autojuhte. Mitte ehitama iga vaba platsi täis, lastes ametnikel hoonestusõiguse konkursil priskeid altkäemakse võtta...
... ja näiteks mitte pärast vedama läbi selle täisehitatud ala kohutavalt ebaotstarbekalt sinka-vonka, aeglast ja kõigil jalus olevat retrotrammi – sest linnale pole vaja mitte kasutut, kõigilt parameetritelt pigem üle-eelmisse sajandisse sobivat ühistranspordi-imitatsiooni, vaid kaasaegset kergraudteed...
... ja mitte lõhkuma kesklinn parki kaheks inetu ja arusaamatu klaaskastiga, et siis pärast väita, et väiksemat pargiosa ei kasutata ja seega tuleb sinna käkerdada järjekordne kolekast, mida vahelduseks rahvusooperiks nimetatakse...
... ja seda rida võib jätkata lõpmatuseni.
Me vajame, kordan, plaani. Et siin on elu- ja siin tööstusalad, ja nende vahel saab liikuda auto ja (kiire, päris) ühistranspordiga; ja siin on jalakäijate ja ratta-ala, mille serva saab jätta auto ilma end selle eest segaseks maksmata. Et linna keskust ei reostata enam järjekordse plekkpeletisega, kui pole hinnatud, kui palju see tõmbab alla kõige ümbritseva (ja seega tegelikult terve linna) väärtust.
Aga jah, muidugi võib seda linnabarbarite ja suunapuhhide jaoks liiga palju olla. Lihtsam on autojuhtide elu raskemaks teha ja rääkida, kui kahjulik on elamine...
- Log in to post comments