Võib-olla vastupidiselt mõningatele ootustele ei tule juttu mitte Eesti parteimaastikust, vaid Venemaast, ja boloto'ks (soo vk) hüüavad pigem läbivalt Venemaad kõik vene dissidentide ja ukraina infokanalid (lisaks muudele armsatele nimedele nagu Mordor ja nii edasi).
Viimasel ajal, seoses taas rohkem tähelepanu pälviva sooelukate üldmobilisatsiooniohuga tasub korra üle rääkida tegelikult juba aasta tagasi vaikselt kasutusele võetud uuest elektrooniliste sõjaväekutsete süsteemist – et mida see endast olemuselt kujutab ja kaasa toob.
Eestis vast ei suuda noorem põlvkond selle teemaga haakuda, kuid usun, et asi tuleb lahti seletada. Vaadake, iseseisvus on ikka [mõned emotsionaalsed, ent rangelt võttes ebatsensuursed hüüatused] võimas ja hea asi! Ma kirun pidevalt, et me ei oska seda kasutada ja võime oma riigi seeläbi kaotada, ent kokkuvõttes on [samad hüüatused] tore ja suurepärane, et oleme orkide sõnnikust väljas ja juba terve põlvkond ei tea midagi muuhulgas Vene sõjaväest ja kõigest sellega seotust.
Lisaks (nagu ERR-ist läbi jooksis) on Eestis ca 20 000 Vene kodanikku, sõjaväekohuslast, keda see otseselt puudutab.
Minu jaoks oli kaks aastat tagasi – kui Venemaa Ukrainale kallale tungis ja kogu see teema igas mõttes fookusse tõusis – üks tõsiselt hämmastavamaid tõdemus, et Vene armee on umbes sama koha peal kui oli siis, kui ma 40 aastat tagasi seal oma kaht aastat istusin. Selle moraal on sama ilge ja ebainimlik, selle omavahelised suhted sama õelad ja metslaslikud ja – nii raske, kui seda ka uskuda poleks – see pole ka tehniliselt eriti kuhugi arenenud.
Kuidas seni Venemaal sõjaväkke värbamine käis? Täpselt nii, nagu see käis tsaariajal – sõjakomissariaat pidas arvet sõjaväekohuslaste ja kutsealuste üle (paberil, kartoteegikastidega) ja kui õige aeg – olgu tegu õppuste või ajateenistusega –, saadeti vastavale kontingendile sõjaväekutsed. Kutse tuli isiklikult, allkirja vastu üle anda.
Ega sõjaväkke minna eriti ei tahetud. Ei tahetud okupeeritud Eestis ega taheta tänapäeva Venemaalgi – teleka ees võib sõjakisale kaasa elada, ent ega arvestatav osa orke ikka päris lollid pole ja teenistusest eelistatakse kõrvale viilida. Miks, peaks olema arusaadav – Vene sõjavägi on alati olnud ja on ka tänapäeval ohtlik ja ebameeldiv paik.
Tegelikult tore, et meie noorem põlvkond ei suuda enam ettegi kujutada, et Vene sõjavägi on alati praktiliselt olnud vangla, aga ilma vangide omavahelise vendluseta ja suurema surma- või vigasaamise võimalusega. See ei ole liialdus! Kordan: see ei ole liialdus!
Vene sõjavägi oli ajateenijatele minimaalselt (paremal juhul!) kaks kaotatud aastat elust (tänapäeva Venemaal alates 2008. a 1 aasta). Sest lisaks lihtsalt rumalusest-harimatusest, tehnilisest armetusest ja pohhuismist tulenevale ohule oli ja on seal toit vilets (mis samuti võib põhjustada kroonilisi terviserikkeid) ja vaimne kliima tõeliselt ruineeriv tänu dedovštšinale ja ka ohvitseride ülbusele, jõhkrusele ja hoolimatusele.
Pohhuism on ükskõiksuse, hoolimatuse ja „tülikate” asjaolude süstemaatilise eiramise ülim, patoloogiline vorm, ja dedovštšina nooremate ajateenijate pidev ja sisulise eesmärgita kiusamine, mõnitamine ja alandamine vanemate ajateenijate poolt.
Ja seda rahu ajal! Venemaa on Ukraina sõjas juba kaotanud juba ligi pool miljonit sõdurit – nüüd on Vene armee surmav. Ilma igasuguste epiteetideta. (Märkus: hetkel midagi 480 000 ligi on Ukraina hinnang; Venemaa enda hinnang on täiesti ebaadekvaatne; ISW (Rahvusvaheline sõjauuringute instituut) pakub umbes 2/3 ukrainlaste numbrist. Teisalt, siia ei ole arvestatud haavatuid etc, nii et armeeteenistuse kui sellise kontekstis on oluline mõista, et võitlusvõimetuse mõttes võivad orkide kaotused olla kõvasti suuremad.)
Tagasi elektroonilise sõjaväekutse juurde – arvatavasti toob kõigile vanematele meestele siiamaale vastiku maitse suhu kogu selle asja ümber okupatsiooniajal käinud tsirkus. Ajateenistusest hoidumine polnud lihtne, ent võimalik. Oli vanemaid, kes võtsid selle sihipäraselt ette ja said ka hakkama – kui ikka lapsest peale kõik köhatused kirja panna ja haiguslugu õigesti paisutada, õnnestus kokku panna pilt, et see poiss tuleb saata sanatooriumisse, mitte sõjaväkke.
Jah, olid terved sõjaväehaiglad, mis tegelesid selliste „diagnooside” kontrollimisega ja nii edasi (sest Venemaal on alati raha – ja tihti isegi mitte eriti suure raha – eest saanud kõike ja selline tegevus muutus massiliseks). Jah, niimoodi kupatati sõjaväkke ka parasjagu päriselt haigeid ja nad surid või invaliidistusid, ent kuulge – see on Venemaa, mida te ootate?!?
Oli võimalik ka lihtsalt kõrvale hoida 28-nda eluaastani (praegu plaanitakse Venemaal tõsta seda iga 30-ni). Sel sajandil on kogu asi venelaste jaoks tegelikult lihtsamaks läinud, sest armeed tõmmati (rahapuudusel) oluliselt kokku ja mingi aeg suhtuti asjasse nii, et aitab neist tobudest, keda kergesti kätte saab. No ja seni on veel ka piirid (suhteliselt) lahti.
Igatahes oli võimalik kõrvale hoida. Oluline moment siin on, et kehtis seadus – sind ei saanud kõrvalehoidmise eest karistada, kuni sulle pole kutset allkirja vastu kätte toimetatud.
Elektrooniline kättetoimetamine praegu Venemaal kehtiva seaduse kontekstis tähendab sisuliselt kogu vastutuse veeretamist kodanikele endile. Ilma igasuguse liialduseta – kui elektrooniline kutse on välja saadetud, loetakse see nädala jooksul kättetoimetatuks! Just Täpselt Nii!!! Ja seaduses ei ole juttu ajateenistusest – see kehtib kõigi Mordori meeste kohta vanuses 18 – 60 aastat.
Ja nüüd tuleb meenutada, et eelmisesügisene sundmobilisatsioon (algusega 21.09.2022), millega võeti teenistusse (väidetavalt) 300 000 meest, ei ole lõppenuks kuulutatud ja seda numbrit, muide, mobilisatsioonikäsus ei ole, see eksisteerib ainult uudistes-kommentaarides.
Nii et sisuliselt tähendab uus seadus, et ametnikud saadavad hulga e-kirju kuhugi musta auku ja nädal hiljem on neil õigus „kõrvalehoidjaid” kriminaalkorras karistada. Kes teab kui suure (väga võimalik, et tõepoolest rõhuva) osa kodanike jaoks tähendab see, et ühel päeval nad avastavad, et nad ei saa juhilube uuendada, neile ei anta krediiti ja nad ei saa soost välja.
Nende mainitud 20 000 Eestis elava Vene sõjaväekohuslase jaoks võib see tähendada, et järgmine kord, kui nad Venemaale lähevad, võetakse nad piiril kinni ja kõige halvemal juhul avastavad nad end 3 päeva pärast Bahmuti alt, kurjad ukrainlased ees ja julgeoleku kuulipildujad selja taga.
Venemaal on kogu aeg toimunud ka vabatahtlik mobilisatsioon. Vaatama sellele, et uudistes valetatakse edust (venelased valetavad alati), on sellega kõik valesti. Ühelt poolt mindi alguses ka patriotismist; alati on mindud vaesusest ja Venemaal loomulikult ka rumalusest. Ent jutud ju liiguvad ja ikkagi ju teatakse, et sõjaväeteenistus on vene rulett revolvriga, kus viis pesa kuuest padruniga – mobiliseeritud saavad väga ruttu otsa. Teisalt, kuidagi ometigi Venemaa sõdureid leiab. Võimalik, et olud kusagil kolgastes on juba väga meeleheitlikud ja meil on raske mõista, millist survet avaldatakse vangidele, ajateenijatele ja jõustruktuuride töötajatele (et nad „vabatahtlikult” sõtta läheksid)...
Putini valimistsirkus on läbi, mingit vajadust end tagasi hoida enam ei ole. Mobilisatsioon on ette valmistatud, seda võimaldavad seadused on vastu võetud. Ukraina ei kipu langema, lääne abi ei kao ja sõda senisel viisil jätkates võita ei saa.
Kas veame kihla, millal antakse suurele osale orkidele korraldus ilmuda sõjakomissariaati, et lasta end surema saata?
Venemaa – nagu tavaliselt.
- Log in to post comments